Pilistveres esietendus möödunud neljapäeval Põltsamaa Teatri Ellunäod suvelavastus “Rasputin”, mida saab näha veel täna, homme ja ülehommegi.

Kui viisi, kuidas Ain Saviauk Rasputini isiksuse enda, näitlejate ja publiku jaoks lahti mõtestanud on, võib mõnigi ajaloohuviline vaidlustada, siis tükk maad vähem on ilmselt neid, kes sooviksid kummutada väite, et Saviauk on kirjutanud hea teatritüki, leidnud sellele adekvaatse ja huvitava lavavormi ning avastanud Pilistvere vana rehehoone näol suurepärase teatritegemise paiga. Juba hoonesse sisenedes saabus selge äratundmine, et seal peab midagi erilist sündima, sest peale koitanud puidu, põhu ja mulla lõhnas see ruum vaieldamatult ka hea teatri järele. Ning just seda seal pakutigi.

See, mis etendusele tagasi mõeldes esimesena meelde tuleb, pole üldsegi mitte avastseenis mänguplatsile paterdanud elus hani ega isegi mitte Indrek Saare poolt hiilgavalt ja võimsalt mängitud Rasputin, vaid hoopis kogu lavastuse natuke müstilise varjundiga, vaimsusest tiine õhustik, mille loomisele peale hoone enda ning läbimõeldud lava- ja valguskujunduse aitas kaasa elav muusika viiuldaja Valju Kasuki, kitarrist Igor Besštšotnovi ning lauljate Ele Millistferi ja Bonzo (ehk Andrus Albrechti) esituses. Rehehoone tühjas katusealuses kui kõlakojas helisenud vene romansid ja mustlasviisid aitasid trupi ja publiku õigele lainele häälestada ning stseene ühtseks tervikuks liita.

Ka alumisel korrusel kõneldud tekst jõudis kuulajateni ilma igasuguste tehniliste abivahenditeta. Omamoodi supertrikk oli aga see, kui Indrek Saar vahepeal õues veerand tiiru ümber rehehoone käis ning vahet pidamata teksti andis, nii et iga sõna publikule ära kostis.

Ent algab kõik siiski tekstist: kui näitlejatel midagi mängida pole, siis imet ei sünni. Ain Saviauk tõestas end ajalooainelise lavateksti kirjutajana juba kaks aastat tagasi, kui tuli lavale hertsog Magnusest ja Liivimaa kuningriigist kõnelev “Ulm”. “Rasputin” on veel mitme kraadi võrra parem tekst. Puisesse dialoogi vägistatud ajalooõpikust on asi kaugel. Saviaugu dialoogid on suupärased, neis on vaimukust ja intriigi. Tõsi, mõni monoloog kipub liiga venivaks ja seletavaks jääma, aga see on paratamatu: mingil viisil tuleb vaatajale aimu anda ka sellest, mis lavastusse ei mahu, aga mis selles toimuva mõistmiseks hädavajalik on.

Naine teiselt poolt

Esietenduseelses telefonikõneluses ütles Ain Saviauk, et temas tekib alati tõrge, kui kedagi maatasa materdatakse või, vastupidi, taevani ülistatakse. Rasputinit käsitletakse sageli paaria või pornokunni sarnasena. Saviaugu käsitluses oli Rasputin küll nooruses üsna tormilist elu elanud, aga tsaariperele tahtis ta siiski olla tõeline sõber, kes troonipärija hemofiiliahoogude leevendamise ja tsaarinna Aleksandra Fjodorovnale hingerahu sisendamise kõrval tsaari enda silmi avab — õukonnas ja kogu riigis toimuva suhtes. Ning kes seetõttu mõnedele mõjuvõimsatele isikutele ette jääb ja teelt koristatakse.

Teispoolsusega suhtleb Rasputin lavastuses juba lapsena (Kaarel Roots on nii laps-Rasputini kui hiljem troonipärija Alekseina hämmastavalt hea!) ning Jumalaema, kaitsevaimu või saatust sümboliseeriv Naine mängib tema elus rolli edaspidigi. Ülle Lichtfeldti esituses pole see teispoolsuse esindaja mingi tontlik ja kõhedust tekitav tegelane, vaid pigem heatahtlik teejuht ja vaimukas vestluspartner.

Peale Saare ja Lichtfeldti teevad kutselistest näitlejatest kaasa veel Vilma Luik (tsaarinna Aleksandra Fjodorovna) ja Tambet Tuisk (vürst Jussupov), aga selles lavastuses on kutseliste ja harrastajate vahele joone tõmbamine täiesti kohatu. Näiteks Urve Kase Hionia ja Margus Kastori Ilidor on suurepärased karakterrollid. Ning veel: nn vene teema lihtsustatud, labastatud ja groteskset käsitlemist on juba küll nähtud, seepärast oli tõelise vene hinge (mitte vene rahvusest kommunisti, šovinisti või imperialisti hinge) lähedalt vaatamise võimalus kuidagi tervistav.

Esimene aia taha

Ain Saviauk tunnistas, et “Rasputini” kirjutamisele eelnes päris mitu aastat tööd seda ajaloolist kuju käsitleva materjaliga.

“Teksti esimese versiooni kirjutasin kokku üsna kiiresti, aga kui olin selle siis kriitilise pilguga üle vaadanud, taipasin, et see pole üldse see, mida ma laval näha tahaksin,” meenutas Ain Saviauk. “Võtsin natukeseks aja maha. Ükskord läbi Tallinna linna koju jalutades tundsin aga, et mul on käes võtmesõnad — usk, lootus ja armastus — ning ma alustasin kirjutamist otsast peale, kasutades uues versioonis vaid esimese versiooni paremaid ja sobivamaid tükke.”

Eesti teatrimaastikul ei näinud Ain Saviauk peale Indrek Saare ühtegi teist näitlejat, kes oleks võinud Rasputinit mängida. Praegu riigikogulase ametit pidav Indrek Saar oli omakorda rõõmus võimaluse üle seda teha.

“Iga poliitik peaks tegelikult vahepeal korraks oma “liistude” juurde tagasi pöörduma: et ta ei unustaks seda keskkonda, kust ta tuleb,” ütles Indrek Saar. “”Rasputini” puhul olid tegelikult kõige huvitavamad prooviperioodil tekkinud arutlused selle ümber, kuidas saavutas Rasputin oma erilise mõjuvõimu inimeste üle, kas see oli teadlikult või intuitiivselt välja arendatud oskus jne. Mõnikord istusime pärast proovi veel paar-kolm tundi koos ning rääkisime elust, inimestest ja maailma asjadest. Erilise hoo said need jutuajamised siis, kui meiega liitus kohalik kirikuõpetaja Hermann Kalmus.”

Kohalikule kogudusele Pilistvere vaha rehehoone kuulubki ja tulevikus on plaanis sinna rajada küüditatute muuseum.

“Algul kavatseti hoonele uus vahelagi teha ja suur ruum vaheseintega väiksemaks liigendada, aga näinud, missuguse meeleolu praeguses suures avatud ruumis valgusega luua saab, arvasid koguduse esindajad, et selliseks see ruum jääma peakski,” ütles Ain Saviauk.

Tema sõnul on surnuaia vahetus läheduses asuv rehehoone ka energeetilises mõttes huvitav koht, kus proovide ajal mitmesuguseid asju juhtus. Esietenduspäeva varasel hommikutunnil läinud kitarrist Igor näiteks õue suitsu tegema ja tulnud sealt siis tulistjalu lavastajat üles raputama — teatega, et rehehoone põleb.

“Ega ma seda juttu hästi uskuda tahtnud: olin rehehoones hilise öötunnini toimetanud ja alles mõne tunni eest magama saanud ning minust jäi kõik kõige paremas korras maha,” ütles Ain Saviauk. “Kui koos välja vaatama läksime, saime aru, et see oli täpselt rehehoone tagant tõusva päikese kuma, mis Igorile tulekahjuna oli paistnud. “See on hea märk,” ütles Igor vahejuhtumi kohta.”

Kes sõitu üle Jõgevamaa piiri Pilistverre pikaks ei põlga, jõuab selle hea märgi all sündinud lavastuse veel ära vaadata.  

RIINA MÄGI