Hariduses on võrdlusmoment paratamatu. On küll teooriaid ja praktikaid, mis üritavad seda vältida, kuid vältimise tulemus üks ja ühtlane keskpärasus. Lapsevanematena eeldame, et meie võsuke saab alati parimat haridust ja põhikooli osas see nii peabki olema. Kõik peavad saama hea ja võimalikult kodulähedase alg- ja põhihariduse.
Kui need astmed läbitud, seisab ees keskhariduse omandamine ja siin on valikuspekter juba laiem. Kaks peamist valikut, mis noorel ees seisavad, on kas kutse- või gümnaasiumiharidus. Noorel on kõik teed valla. Valik tehakse vastavalt oma võimetele, mis on eelneva põhjal kujunenud. Paljuski tehakse veel sedagi, mida vanemad soovitavad. Ollakse ju vanematest sõltuv, ei gümnasist ega ka kutsekooli õppur pole esimestele aastatel veel täiskasvanugi.
Kõik lapsed on andekad, tuleb vaid leida nende õige talent. On küll neid juhtumeid, kui on tehtud vale valik, on üle- kui alahindamist. Selle tulemus on, et raisku võib minna heal juhul aasta, mõnel juhul kaks. Noormeestele on täiskasvanuks saades terendamas ka teenistus ja väljaõpe kaitseväes.
Inimesed tahavad teha õigeid otsuseid ja eks kõik, vaatamata sellele, mida näitab statistika või koht edetabelis, on oma paikkonna ja kooli patrioot. Kui koolil läheb hästi, siis seda enam ka teda hea sõnaga meeles peetakse. Ja ka kõik tingimused ei pruugi olla igal aastal samad. Seepärast vaadelgem gümnaasiumiti näitajaid huviga, kuid jätkem ruumi ka patriotismiks. Iga kool võib olla parim.
