(Ell Maanso, ?Ikka Puurmanist mõeldes?, 2006)
Raamatu autor tunnistab sissejuhatuses, et kui ?Puurmani ? minu kodu? ilmus, tulid paljud talle rääkima, mida nad veel kohalikust ajaloost teavad ? nii krahv Mannteuffelist kui hoopiski lähema ajaloo seikadest. Tõepoolest, kui inimeste mälulaegas huvitava lugemismaterjali abil avada, tuleb sealt lagedale veel paljugi. Koguni sellist, mida keegi kaasaegsetest ei saagi olla oma silmaga näinud, vaid on kuulnud näiteks lapsena oma vanaemalt, kes seda omakorda isegi kogenud pole, vaid näiteks oma lapseeas ema ja naabritädi juttudest tallele pani. Salvestas, nagu me nüüd ütleme. Ell Maansol on aga oskus kõik talle usaldatu ühte värvikasse mosaiiki kokku sobitada.
Inimesele on omane mäletada. Ja helgemad mälestused kuuluvad enamasti lapsepõlve, nendib raamatu autor ja arvab teadvat, miks see just nii on: loodus hoiab lapsena mõtted nii kaitsvalt puhtad ja siirad, et meelde ongi jääda vaid helgel. Paremini ei oskagi tõepoolest selle nähtuse kohta öelda. Õnneks kehtib see helguse- ja puhtuseigatsus ka noorusmälestuste kohta. Kes ikka tahab soliidses eas tänitada Stalini-aegsete hirmude, riide- ja toidunappuse teemal. Meelde on aga tollastele noortele ja keskealistelegi jäänud viiekümnendate kolhoosipidude söögivalmistamistalgud, suure valgeni kestnud tantsuõhtud ja näidenditegemised, kus kõige enam lustisid ikka tegelased ise. Ei olnud ju nii hirmus oluline, kas õnnetu pruut lõpuks oma igatsetud peiu sai või kas komsomoliaktivistil läks elus paremini kui endisel suure talu perepojal. Asjaosalised, nende sõbrad-sõbrannad ja nonde lapsedki mäletavad aga hoopis seiku, kus kahe näitleja õnnetu kokkupõrke tagajärjel padja abil kõhukaks muudetud härra hoopis suure ahtriga meeskodanikuks muutus või kuidas laval skulptuuri pesev ?pargivaht? lava taga tegutseva tuletõrjuja ülipüüdlikkuse tõttu terve paagitäie vett oma kleidisaba alla sai. Naljakas, helge ja koomiline ei unune, selliseid juhtumusi räägitakse põlvest põlve edasi.
Sõjajärgseil aastail kooli minna ei olnud kindlasti eriti vaimustav, kui oli puudus nii riietest, jalanõudest kui toidustki. Seda helgemad on aga tollaste internaadilaste mälestused kooli koka küpsetatud porgandipirukast ja seda kaunimana on meeles koolilõpuks hangitud uus sitsikleit.
Hoopis tõsisemad lood algasid aga siis, kui kooliõpikud üleöö ?vananesid?, sest parteipleenumil oli otsustatud “kodanlikku natsionalismi” Eesti NSVs välja juurima hakata. Nii lõigati õpetajate suunamisel näiteks leheküljed, kus põlu alla sattunud kirjanikest juttu, kirjandusõpikust lihtsalt välja. See aga ei tähendanud, et kodude pööningutelt-aitadest n-ö keelatud kirjandus ja vabariigiaegsed ajakirjad kuhugi kadunud oleksid. Lugemisnälg oli suur, läbi loeti kõik, mis kellelgi näppu jäi, ja anti sõbralegi edasi. Ja küllap tehti loetust ka omad järeldused, kuigi muinasjuttu ?suurest ja sõbralikust riigist, kes meid, vaesekesi, oma tiiva alla võttis?, tuli kaasa teha lasteaiast saati. Ei saanud ju lasteaiakasvataja sinna midagi parata, et kui ta kevadpeol koopas ärkavast karust juttu tegi, siis lastele hoopis aprillikuus onu Leninist ja Razlivi onnikesest räägitu meenus. Vaat kust on ilmselt pärit eestlase oskus ka kõige tõsisematel teemadel nalja teha! Lapsena kukub see nii välja lihtsameelsusest, pärast saab juba harjumuseks….
Naljast oldi aga nii Puurmanis kui mujal noil segastel aegadel mõnikord vägagi kaugel. Kes oskab tagantjärele täpselt öelda või kohut mõista, millist päritolu või mis rahvusest olid need mehed, kes sõjajärgsetel aastatel metsas hulkusid, röövisid ja tapsid. Kus tapeti saagiahnuses kogu pere, kus lasti metsas põhjuseta maha noor naine, kellel kodus väikesed lapsed.
Elu tuli aga elada, nii selles peres kui neis, mis külmale maale ?ümber kasvama? saadeti. Sellestki ajajärgust on tagasijõudnuil hiljem oma lastelastele head pajatada olnud. Suur osa on elus saatusel, palju aga ka inimese enda teha, eriti kaugel maal ja karmis kliimas. Kes ennast haletsema ei jäänud, vaid pea ja käed tööle pani, jäi suure tõenäosusega ellu ja oli elurõõmus lõpuks kodumaale naasnunagi.
Siberisse saatmisest ei erinenud palju ka noorte meeste Vene kroonusse võtmine, nii viiekümnendail kui hiljem. Raamat pakub sõjaväemälestusi mitmest ajajärgust, tänuväärseks allikaks muu hulgas ka Ell Maanso vendade Enn ja Esko Tasa kirjad kodustele. Erinevatel perioodidel on tulnud suure riigi kaitseväes teenides erinevat sorti raskustega rinda pista. Käsitlemata ei jää ka Afganistani sõda ja selle tagajärjed meie noortele meestele.
Nii, nagu Puurmani-raamatu esimeses osas ?Puurmani ? minu kodu?, kasutatakse ka teises osas väga paljude inimeste väga värvikaid mälestusi. Meenutused-mälestused on aga igaühel erinevad. Kes tundis paremini meest, kes igal võimalusel kõik naljaks pööras ja just naisterahvaks riietatult kometit armastas teha, kes on aga kuulnud lugusid lustakast Liidest, kes ennast terveks päevaks külla juttu heietama või mitmeks päevaks laulupeole unustas, nii et lehmadki kodus lüpsmata jäid. Raamatus ei puudu ka asjalikud kirjeldused kunagistest rehepeksu- ja sõnnikuveotalgutest. Saab teada, mida kujutas endast üks meierei või koorejaam, kuidas vähki püüti, kalal ja jahil käidi. Leidub isegi üksikasjalikke retsepte eestlasele igiomaste toitude valmistamiseks. Illustratsiooniks kogu sellele infoküllusele on arvukad kodustest albumitest kokku laenatud fotod. Raamatu ?Ikka Puurmanist mõeldes? läbi lugenuna jäi tunne, nagu oleks väga hea, elus palju näinud ja selle helgetes toonides meelde jätnud jutuvestjaga ühe pika ja hubase õhtu veetnud. Õnneks on selliseid inimesi.
KAIE NÕLVAK
