Jõgevamaa mootorkelgusportlane Mart Meeru iseloomustas oma lõppenud hooaega ühe tabava lausega: “Algas hästi, lõppes kehvasti.” Võitudega alanud Eesti meistrivõistluste seeria viimased etapid jäid kelgumehel jalaluumurru tõttu sõitmata.
Eesti meistrivõistluste esimesed etapid näitasid tõesti, et just nüüd, oma üheksandal kelgukrossihooajal liigub Meeru kindlal sammul ammu ihaldatud Eesti meistri tiitli poole: teisi ja kolmandaid kohti oli tal meistrivõistlustel juba piisavalt, kirkaim medal aga veel puudu. Häid võidueeldusi aitasid luua uus kelk ja tavatult head hooaja eelse treeningu võimalused, mida pakkus aegsasti maha tulnud lumi.
Esimesed kaheksa aastat oli Meeru sõitnud Ski-Doo kaubamärki kandva USAs toodetud kelguga, üheksandaks hooajaks hankis soomlaste tehtud Lynxi. Ehkki tegemist on spetsiaalse võistluskelguga, tuli sedagi kõigepealt natuke enda järgi kohandada.
„Igal sõitjal on ju oma „nõksud“ ja isikupärane sõidustiil ning seetõttu tuleb kelk sõitjale sobivaks sättida,” ütles Mart Meeru. „Ega ma uue kelguga tegelikult päris kohe sõbraks ei saanud. Esimesel võistlussõidul — see sai tehtud Valgehobusemäel korraldatud showkrossil — pillas ta mu ikka maha. Aga üldiselt olen väga rahul.”
Kelgusadulast lendas Mart Meeru ka meistrivõistluste esimese, jaanuari keskel Toilas peetud etapi keskmises sõidus, ent sai kiiresti sadulasse tagasi ja lõpetas ikkagi teisena.
„Selles mõttes oli kukkumine õnnelik, et ise jäin terveks ja kelk ka väga palju viga ei saanud,” nentis sportlane. „Isegi etapivõit ei läinud käest: esimese ja kolmanda sõidu võit andis teiste ees nii suure edumaa.”
„Tolmav“ lumi
Meistrivõistluste teine etapp sõideti Aravetel 25-kraadise külmaga. Algul korraldajad isegi kahtlesid, kas lasta mehed rajale või mitte. Pakasega muutub lumi nimelt tolmulaadseks ja jääb kelgu alt õhku paiskununa sinna tükiks ajaks lendlema. Selle tagajärjel muutub nähtavus rajal ohtlikult kehvaks, eriti esimestel ringidel, mil sõitjad rajal üsna koos. Lõpuks otsustati siiski võistlus ära pidada ja Mart Meeru võitis kõik kolm sõitu.
„Eks ole ennegi suure külmaga sõidetud,” kommenteeris Meeru. „Masin tuleb enne sõitu vastavalt seadistada ja endal lihased hästi soojaks teha, siis saab sõita küll. Vaatajatel raja ääres on kindlasti külmem kui sõitjal sadulas. Aga 25 kraadi on tegelikult ka viimane piir; kui on veel külmem, siis võistlust pidada ei saa.”
Kolmas etapp sõideti Väike-Maarja lähedal Müüriku krossirajal ning sealgi võitis Jõgevamaa kelgumees kõik sõidud.
„Väike-Maarja ja Tamsalu kandis on tugevad motosporditraditsioonid ning tänu sellele on sealsetel võistlustel publikut alati palju ning see on ka asjatundlik publik,” ütles Mart Meeru.
Kui esimesed kolm etappi sõideti nädalaste vahedega, siis kolmanda ja neljanda etapi vahele jäi tervelt kolm ja pool nädalat ning paraku jõudis Meeru selle ajaga jalaluu murda. See tõmbas meistrivõistluste viimasele kolmele etapile ja loodetud meistritiitlile kriipsu peale.
„Pidin sel hooajal osalema veel Soome meistrivõistlustel ja märtsis Rootsis peetud maailmameistrivõistlustel. Viimasele sõitsin kohale küll, aga karkudega,” ütles kelgusportlane. „Eesti meistrivõistluste viimaseid etappe käisin ka vaatamas, esimest õnnetusejärgset mitte: olin liiga löödud, et hooaeg pooleli jäi. Poolikuks jäi mul tegelikult ka eelmine hooaeg: siis jäid rangluumurru tõttu sõitmata Eesti meistrivõistluste esimesed etapid. Nii et kahe aasta peale sain hädapärast ühe hooaja kokku…”
Kokkuvõttes kuues
Poolikuks jäänud hooajale vaatamata seisab Mart Meeru nimi meistrivõistlusi kokku võtvas tabelis kuuendal kohal. Üldse sai nn expert racing klassis (veel peetakse võistlusi veteranide ja kahes hobiklassis) tulemuse kirja 16 meest. Esikolmikusse jõudsid Juhan Kärson, Kaspar Kangur ja Erik Karu.
„Pjedestaalikohtadele tulnud poisid on 20-25-aastased, nii et ega mul oma 33 eluaastaga neile järgmistel hooaegadel enam kerge vastu saada ole,” ütles Meeru. „Kogemustepagas on mul küll tunduvalt kopsakam kui neil, ent nii füüsilisel alal nagu kelgukross need väga suurt eelist ei anna. Hulljulguse poolest on mul nendega veelgi raskem võistelda, seda enam nüüd, mil paar kuud karkudega komberdamist mu eriti ettevaatlikuks on teinud. Loodan, et mul see seik siiski võimalikult kiiresti meelest läheb ning et enda tervis ja tehnika tuleval talvel vastu peavad ja meistritiitlile võistelda lubavad.”
Jaanipäeva paiku loodab Meeru juba esimesel võistlusel osaleda — sedakorda mootorratta seljas. Ta avastas nimelt enda jaoks hiljuti sellise ala nagu mootorratta enduuro ehk kestvussõidu. Ning nagu paljud teised talvel kelgukrossi sõitvad sportlased, istub ka Mart Meeru suvel jeti sadulasse ja kihutab lume asemel vee peal. Tervet meistrivõistluste sarja ta läbi sõita ei kavatse, see-eest on plaanis käia mõnedel välisvõistlustel.
„See kelgu- ja jetimeeste seltskond on juba kord selline, et tahab nii talvel kui ka suvel kärinat saada,” ütles mees naljatamisi, lisades, et on väga tänulik kõigile, kes teda toetanud ja talle kaasa elanud, sealhulgas oma sõpradele ja perele.
„Ma ei saaks ju korralikult trennigi teha, kui mulle perefirmas Töörõõm paindlikku töögraafikut ei võimaldataks: talvel kasutan üürikest valget aega kelguga sõitmiseks ja oma logistikutöö teen ära õhtul, kui väljas juba pime,” ütles Mart Meeru.
iii
RIINA MÄGI
