Lavastuse algmaterjaliks on Urmas Vadi vene muinasjuttude motiividel põhinev näitemäng “Lendav laev”, mida mõni aasta tagasi ka Vanemuise teatris mängiti. Väga tugevasti autoritekstis kinni Liblikapüüdja lavastus siiski ei ole: ühest küljest tegi lavastaja Lianne Saage-Vahur selles mitmeid kärpeid, teisalt lisasid lavastaja ja trupp sellele omalt poolt ajakajalisi kilde. Kokku sai lustlik, vaimukas ja eredate karakteritega lavastus.
“See on Liblikapüüdja praktikas vist esimene algusest lõpuni naljakas lavalugu,” ütles Lianne Saage-Vahur. “Paljud lavastuse nüansid, karakterite värvikas väliskuju kaasa arvatud, said paika proovide käigus ühise mõttetöö viljana ja katse-eksituse meetodil.”
Nii sai Loll-Ivan (Karl Sakrits) näiteks väliselt sarnane tänapäeva kultustegelase Harry Potteriga, tema vanemad vennad Aleksei ja Igor (Reigo Viks ja Tõnu Rohumägi) aga rullnoka ning “Vanadest ja kobedatest” tuttava Väinoga. Rulal ringi sõitvast Havist (Virgo Ernits) ei hakka rääkimagi: tema võttis ainuüksi lavale ilmumisega rahva naerust hingetuks.
Elav lavakujundus
Lavakujunduses on Lianne Saage-Vahur alati eelistanud kobakatele maalitud pappseintele midagi napimat, nutikamat ja mitmetähenduslikumat. Seekord on lavakujundus suisa elav: kuus vene rahvarõivaste ja balletikostüümide elementidesse riietatud tüdrukut (Janne Maasing, Diana Sei, Olga Trip?tok, Kadi Metsla, Ingi Einaste ja Kerttu Klaarman) lihtsalt liiguvad tantsusammul sinna, kuhu vaja ja moodustavad selle, mida vaja: seina, ukse, müüri jne. Või siis on hoopis kaelteks rohketele lohepeadele. Kusjuures teevad seda sellise lusti ja väljendusrikkusega, et muutuvad statistide asemel lavastuse eri pilte siduvaks ja lavastust edasi viivaks jõuks.
See, mida Liblikapüüdja lavastuses näidatakse, oleks nagu pärit vene muinasjuttudest ja nagu ei oleks ka. On küll tsaar, aga ta pole mitte rikas, vaid puruvaene, on küll lohe, kes andamit nõuab, aga kes, nagu hiljem selgub, pole üldse päris lohe, on küll havi, kes täidab soove, aga teeb seda n-ö mateeria jäävuse seadusest lähtuvalt (et Ivan saaks saapad, paneb Havi need Hundilt pihta, et Ivan saaks ahjuga sõita, peab Külamees mõnda aega ilma selleta läbi ajama) jne. Üldse käib mäng pidevalt kusagil lihtsalt lustimise, ühiskonnakriitika ja absurdihuumori piirimail.
“Ma ise olen alati vene muinasjuttude ja üldse vene kirjanduse fänn olnud ja seepärast meeldis mulle ka see lugu. Aga kui ma algul arvasin, et see temaatika läheb eelkõige mulle korda, siis töö käigus selgus, et ka lastele pole vene muinasjutud võõrad ning et nemadki oskavad puudust tunda südamlikest ja vahvatest vene multikatest, mida teleekraanidel enam ei näidata,” ütles Lianne.
Küsimusele, kas nende uuslavastust venelaste naeruvääristamises süüdistada ei saa, vastas lavastaja, et neil endil ei tulnud selline tõlgendusvõimalus tehes pähegi ning et nemad pilasid ikka inimlikku rumalust kui niisugust.
Autor rahul
Esietendusel oli kohal ka näidendi autor Urmas Vadi ise. Ja jäi nähtuga väga rahule.
“Nii Liblikapüüdja kui kooliteatrite juures üldse meeldib mulle kõige rohkem see, et teatud vajakajäämised professionaalsuses korvavad nad stambivaba mõtlemise ning mingi erilise lusti ja power’iga. Ja tundub, et muinasjuttudest on meil Lianne Saage-Vahuriga ühtmoodi arusaamine: et need on loodud eelkõige täiskasvanute, mitte laste jaoks ning et nende läbi saab väga paljut öelda,” märkis Urmas Vadi. “Minu jaoks on muinasjuttude plussiks see, et neist laenatud arhetüübid, nagu Loll-Ivan, soove täitev havi jne, hakkavad n-ö ise töötama ning teatud nihestatusega saab neile veel lisaväärtuse anda. Mulle meeldib näiteks väga müüt vale-lohetapjast: paljudes muinasjuttudes tapab lohe üks mees, aga au selle teo eest langeb kellelegi teisele. Mina arendasin seda müüti aga edasi ja jõudsin välja selleni, et lohe ise on vale. Ma ise näen siin teatud paralleeli sellega, kuidas meedia tänapäeval eimillestki suure mulli puhub.”
Lõpetuseks tahaks veel ära nimetada seni mainimata tegelased, kes kõik ühtviisi kiitmist väärt: Tsaar ? Priit Põdra, Tsaaritar ? Tiina Arnek, Väejuht ? Rauno Einula, Hunt ja üks sõduritest ? Joonas Paas, Külamees ja Petrovit? ? Janar Juhkov, Kujur ? Ragne Mandri. Muusikalise kujundaja ja liikumisjuhina olid lavastajale abiks Liblikapüüdja trupi liige Evar Sõmer ja Viljandi Kultuuriakadeemia IV kursuse tudeng Ulrike Ustav.
20. märtsi varahommikul asub Liblikapüüdja trupp teele Kuressaare poole, kus osaletakse traditsioonilistel Saaremaa Miniteatripäevadel. Vahetult enne seda, 19. märtsi õhtul kell 19 saab lavastust “Havi käsul, minu tahtel” näha aga Jõgeva kultuurikeskuses.
RIINA MÄGI
