Sadala kandis Leedi külas Sepa talus elavad perenaine ja peremees Rita Ja Priit Tali peavad rohkem kui kümnest erinevast tõust koeri, millest mõnigi Eesti oludes haruldased. Nende “koerteperekonda” kennel Ribessita kuulub ka basenji, kes igati toimekas neljajalgne sõber, kuid miskipärast haukuda ei mõista.
Rita Tali sõnul pole koertepidamise huvi tal mitte tekkinud, vaid kaasa sündinud. Hobiga on tugevasti nakatatud ka abikaasa Priit. Talidel on mõnedki haruldased koeratõud.
Mitte allaheitlik lelu, vaid võrdne partner
“Teadaolevalt on Eestis hetkel ainult viis Norfolki terjerit. Neist üks elab meie juures ja ülejäänud on Kennel Ribessitast pärit. See tilluke terjer on kõikjal maailmas väljasuremisohus, sest mingil kummalisel põhjusel sünnib emaseid kutsikaid märksa vähem kui isaseid. Siis tuleks mainida lõvikoerakest. Meie andmetel on seda vahvat tõugu terves Baltikumis vaid neli isendit, neist kaks meie kodus. Päris igapäevased ei ole Eestimaal ka Skye terjer ning vana-inglise lambakoer ja triibulised ning lapilised taksid,” rääkis Rita Tali.
Suurest koerteperest kostub aeg-ajalt ikka tugevamat või nõrgemat haukumist. Erandiks on basenji, kes vaatamata koeralikult normaalsele hääleaparaadile haukuda ei oska, vaid endast omapärase niutsuva häälega märku annab. Seda tõugu iseloomustab ka põnev karakter.
“Basenjit saab, võib ja tohib endale võtta vaid inimene, kes seda tõugu tunneb ja teab, millega riskib. Basenji on lõbus ja intelligentne, kuid te ei pane teda iialgi käsu peale istuma või muid korraldusi täitma. Pidada basenjit vabalt korteris – see “rõõm” kestab mõne tunni, pärast seda korterit enam ei ole. Neid koeri ei ole aretatud ega inimese “tehtud”. Nad on uhkete ja iseseisvatena Aafrika savannidest püütud ja täpselt sellistena tuleb neid võtta ja armastada, mitte allaheitliku leluna, vaid võrdse partnerina.
Basenji on ülisportlik ja osav. Uudishimulik ja kõigiga sõbralik, kuid konfliktolukorras võitleb ükskõik kellega viimseni, sureb, kuid ei põgene,” jutustas Rita Tali.
Koertel tarastatud jooksualad
Rita sõnul pole koerte kodune elukorraldus uues elupaigas veel lõplikult välja kujunenud. “Päris kaootiliselt koerad ringi muidugi ei jookse. Nagu inimeste puhul, nii ka koerte hulgas on isendeid, kes omavahel läbi ei saa. Samuti oleks suurte ja väikeste koosolemine seotud riskidega. Seega on koerad jagatud mitmeks seltskonnaks. Hetkel on valmis kuus tarastatud jooksuala,” ütles ta.
Rita ja Priit kolisid Sadalasse üsna hiljuti, sest senisest kodust Harjumaal jäädi ilma suure pettuse tõttu. “Uue kodu otsingul armusime esimest pilgust Sepa talusse Leedi külas. Oma valikut pole me hetkekski kahetsenud. Loodus on vapustavalt kaunis. Meie väravast avaneb miljonivaade. Vahvad inimesed ja uued sõbrad on aidanud meil vanadest muredest kiiresti üle saada. Eriline tänu selle eest Luulele ja tema perele,” laususid nad. Talid presenteerisid kennel Ribessita koeri ka Sadalas peetud Avatud külaväravatel. Kui kutsutakse ja ajaliselt sobib, tulevad Talid oma koeri teistelegi sündmustele rõõmuga näitama.
Jussi ja FeliksiKoerte näitustest võivad Rita ja Priit Tali paljugi huvitavat rääkida ja ilusat meenutada. “Vene tõugude erinäitusel Leedus osales meie Lõuna-vene lambakoer Juss. Erandlikult oli sel näitusel suursponsor – Leedu Energia, mistõttu võimsad auhinnad. Meil soovitati sinna üldse mitte minna, põhjendusega, et kõik auhinnakohad on juba ette ära otsustatud. Kuid juhtus nõnda, et Juss tegi puhta töö ja korjas lisaks peavõidule ka kõikvõimalikud eriauhinnad. See oli esimene ja viimane kord, kus pidime auhindade koju toomiseks tuttavate abi paluma, kuna kõik asjad lihtsalt ei mahtunud meie bussi ära.
Teine ere mälestus on seotud karmikarvalise kääbustaksi Feliksiga, kelle soetasin valehambumusega kodukoeraks. Imekombel läksid hambad paika. Värskelt kutsikavanusest väljunult (9kuusena) oli Feliks meiega juhuslikult kaasas Saksamaal ja pooleldi naljaviluks registreerisime ta Saksamaa (takside kodumaa!) taksitõugude erinäitusele, kus igat koera hindasid tavapärase ühe kohtuniku asemel kolm tippklassi taksispetsialisti. Sadade täiskasvanud tituleeritud koerte hulgas tunnistati terve näituse parimaks verinoor “välismaalane” Feliks. Peame seda võitu võrdäärseks mitme meie koera maailma võitja tiitliga kui mitte väärtuslikumakski.
Sümpaatiat tuleb varjata
Ritale ja Priidule on koertepidamine hobi. Kutsikate müüki pole kennel Ribessita kunagi oma eesmärgiks seadnud. Pesakondi tehakse vaid siis, kui tekib konkreetne soov ühest või teisest tõust näituse-aretuskera saada. Selleks on tarvis leida ka geneetiliselt sobiv ja meeldiv isane.
“Arvestades eeltoodut on meil kutsikaid harva ja mõistagi jätame parimad endale. Huvilistel tasub aga alati vaadata meie kodulehte www.ribessita.com,” märkisid koerapidajad, kes põhitööna tõlketööga raha teenivad.
“Koerte toiduvajadus ja normid sõltuvad ennekõike suurusest. Kesk-Aasia lambakoer sööb kordades rohkem kui toy puudel. Erinevad vajadused on ka sõltuvalt karvatüübist ja vanusest.”
Üheks koera inimlikuks nõrkuseks nimetavad Sepa talu perenaine ja peremees kadedust, mistõttu on mõttekas sümpaatiate tekkimist vältida või vähemalt varjata. “Kadedus on koertele tõesti väga omane. Otsest lemmikut ei ole, kuid vahel tuleb paratamatult mõnega rohkem tegeleda. Ka on mõni isend oma vahva iseloomu tõttu südamelähedasem, kuid üritame seda siiski iga päev mitte välja näidata. Erikohtlemist saadakse ainult mingil objektiivsel vajadusel, mitte emotsionaalsetel põhjustel,” ütlevad Jõgevamaad tasemel koerakasvatuskultuuriga rikastanud Rita ja Priit Tali.
i
JAAN LUKAS
