Lapse jaoks algab kodumaa tema kodust. Põltsamaa kunstikooli lõppenud õppeaastat kokku võttev näitus, mis üleval Põltsamaa kultuurikeskuses, kannabki pealkirja “Kodu ja perekond” ning on pühendatud Eesti Vabariigi 90. sünnipäevale.

Keskkond, milles lapsed elavad, on tavaliselt nende vanemate kujundatud. Kõnealuse näituse töid tehes said paljud Põltsamaa kunstikooli õpilased näidata, missuguses kodus, st missuguses majas ja missuguses toas nad tegelikult tahaksid elada. Üksiti oli näitusetööde tegemine nagu harjutus iseseisvaks elus: millalgi tuleb ju igaühel oma kodu kujundama hakata. Kui mitte just maja ehitama, siis korterit sisustama ometigi.

Näitust “Kodu ja perekond” iseloomustabki kolmemõõtmeliste taieste suur osakaal. Fuajees võtab näitusekülastajat vastu terve pappmajadest moodustatud tänav. Selle tänava majade autoriteks on kunstikooli kõige nooremad — kunstiringis käivad lapsed. Põhiliseks “ehitusmaterjaliks” olid kunstikooliga ühes majas tegutsevas OÜs Lossipagar üle jäänud pappkastid, ent käiku läksid ka igasugused muud pakendi-, paberi- ja tekstiilijäätmed.

“Nokitsemist oli majade juures omajagu,” ütles kunstiringi juhendaja Anna Mägi. “Tapeet tehti seinale enamasti värvirulliga, akendele meisterdati ette kardinad ja põrandale vaibad. Üks laps kattis põranda koguni paberist punutud parketiga.”

Majad pole sugugi elutud, vaid neis võib näha jahu-soolamassist voolitud inimesi. Majade tänavaks kokkuseadmise mõte tuli juhendaja sõnul aga alles siis, kui majad juba valmima hakkasid. Lapsed ise otsustasid, kellega nad naabrid tahavad olla, ning maalisid ise ka tänava. Autojuhile selline tänav ilmselt ei meeldiks, sest iga maja eest viib vastasmaja juurde ülekäigurada. Aga lapsed pidasid ilmselt just sellist keskkonda turvaliseks: kui ikka tuleb tuju naabritele külla minna, siis peab seda ju saama teha takistusteta ja ohutult.

Ehitusbuum

Kui Eesti päris-ehitusturg elab üle kriisiaega, siis Põltsamaa kunstikoolis on, vastupidi, vallandunud suisa ehitusbuum. Peale kunstiringi laste tegid maju ka kooli põhikursuste õpilased. Nende kätetööd võib kaheks suureks ühismajaks — kullakarvaliseks “Rõõmu majaks” ja punast värvi “Ühendatud majadeks” — kokku kleebituna näha näituse galeriiosas. Kunstiringi lastest ei piirdunud paljud aga ühe majaga, vaid tegid mitu ja tahavad sügisel majade meisterdamist jätkata.

Natuke vanemad taidurid, esimese kursuse õpilased otsisid Viive Väljaotsa vormiõpetuse tundides vastust küsimusele, missugune peaks olema nende tuba. Vastuseid tuli erinevate makettide näol mitmesuguseid: tavamaitse piiridesse jäävate tubade kõrval võib leida ka üsna ekstreemseid lahendusi. Üks laps tegi näiteks mitte kandilise, vaid ümmarguse toa. Tehti ka vaiba- ja teiste sisustustekstiilide kavandeid ning vooliti oma ema, isa, vanaema või vanaisa kujutavaid figuure laste meelest nende juurde sobivas kontekstis. Isa kujutati näiteks autot parandava või telekat vaatavana, vanaisa diivanil pikutavana jne.

 “Ülesande üks mõte oli küll inimeste ja esemete õigetes proportsioonides kujutamise õppimine, aga lõpuks tegid lapsed ikka nii, nagu neil välja tuli: esimesele kursusele on vormiõpetus veel raskevõitu,” ütles Viive Väljaots muiates ning näitas liigsuure peaga vanaema ning isa, kes putitas autot, millesse ta mingi valemiga sisse ei mahuks. “Aga lastekunstikool selle poolest tore ongi, et siin ei pea õppekava täitmise juures juuksekarva lõhki ajama ega vaevama last asjadega, millest tal jõud veel üle ei käi. Ning lõbus oli meil neid asju tehes kohe kindlasti.”

Puust ja punaseks

Inimese kujutamine — olgu siis ruumiliselt või tasapinnaliselt — pole tegelikult kerge ka vanematele kunstiõppuritele. Aga harjutada seda tuleb. Näitusetööde hulgas ongi valik portreesid, mis tehtud klassikalisel viisil, st elusa modelli järgi.

“Natuurist joonistamine ja maalimine on kunstiõpetuses kõige alus,” ütles kunstikooli juhataja Ethel Hakkaja. “Kui valguse ja varju, perspektiivi, õigete proportsioonide jm kujutamine selge, on n-ö must töö tehtud. Nende oskuste pinnalt võid juba kujutada mida tahes ja kuidas tahes. See on nagu kirjaoskus kunsti konteksti üle kantuna.”

Kodu ja perekonna teema kajastub tasapinnalistes taiestes ehk kaudsemal viisil kui ruumilistes. Ühe valiku perekonnaportreesid piltide hulgas siiski leiab. Need on maalitud tuntud kunstnike teoste järgi, ainult et originaali motiive hoopis teise stiili konteksti paigutades. On aga ka abstraktseid maale, mille puhul pealkirjad, nagu “Orienteerun ruumis”, “Tõlge” jne avarad tõlgendamisvõimalused jätavad. Õieti ongi mõnus just see, et abstraktsete tööde juurest võib vaataja sel näitusel otseteed kõndida asjade juurde, mis tehtud printsiibil “puust ette ja punaseks”. Viimaste hulka võib liigitada näiteks Viive Väljaotsa juhendamisel tehtud savist lauanõud (needki on ju mitte ainult tarbeesemed, vaid ka kodu üks kujunduselemente!) ja Anna Mägi juhendamisel tehtud voolimissavist toiduportsjonid.

“Temaatilise näituse tegemine on igal juhul kosutavam kui niisama ülevaatenäituse tegemine,” arvas Viive Väljaots. “See hoiab tegijaid paremini joonel ning annab lastele tänapäeva rutakas ja fragmentaarses maailmas võimaluse millessegi põhjalikumalt süveneda.”

Põltsamaa kunstikooli näitus jääb avatuks 16. juunini.

RIINA MÄGI