Harilik pärn on üks sagedasem pühapuu

Kui kevad algab paljude inimeste jaoks toominga õitsemisega, siis pärnaõite lõhn kannab südasuve hõngu. Pärnal on oluline tähtsus püha- ja kodupuuna. Antiikmaailmas ja Euroopa vanades kultuurides on pärna seostatud naiselikkusega. Teda on vastandatud tammele, mis on olnud meeste ja mehisuse võrdkujuks.

Jõgevamaa tuntuim pärn Laiusel

Harilik pärn kuulub pärnaliste sugukonda pärna perekonda. Endel Laasi andmetel on pärna perekonnas umbes 50  parasvöötmes ja lähistroopikas kasvavat liiki.  Eestis kasvab looduslikult ainult üks  pärna perekonna liik — harilik pärn.

Harilik pärn kasvab kuni 30 (35) m kõrguse puuna, tüve läbimõõt on tavaliselt kuni meeter. Hendrik Relve andmeil kasvab Eesti kõrgeim, 35 m kõrgune pärn  Põlvamaal Põlva vallas ja jämedaim (ümbermõõt 900 cm) Raplamaal Märjamaa vallas Sipa külas. Jõgevamaa tuntuim pärn kasvab Laiuse kirikupargis, mille kõrguseks on mõõdetud 25 m ja tüve rinnasümbermõõduks 429 cm. Mitteametlikel andmetel kasvavad maakonna kõrgeimad pärnad aga Elistvere pargis.

Pärna võra on munajas, rohkesti hargnev ja algab sageli maapinna lähedalt. Ülemised oksad on ülespoole suunduvad, keskmised horisontaalsed ning alumised sageli rippuvad. Mõisaaegu on Eestisse alleede (näiteks Saare pargi nn hekitee) istutamiseks toodud Saksamaalt just alumiste rippuvate okstega pärnateisendeid.

Koor on noores eas sile, tumehall, vanemas eas tekib peenerõmeline mustjashall korp. 

Südamekujulised lehed on 4-6 cm pikad ja  enam-vähem sama laiad. Suvel rulluvad lehed päikesepoolsel küljel tugevasti ülespoole.

Õitseb enamasti juulis. Õisiku kandeleht on piklik, 6-8 cm pikk,  1-2 cm lai, kinnitub õisikuteljele 1/21/3 ulatuses. Õisik on 3 -11-õieline püstine ebasarikas. Õied on kollakasvalged, väga lõhnavad ja meerikkad. Seetõttu on pärn  hinnatud meetaim.

Viljad (pähklikesed) on kerajad või äraspidimunajad. Pähklis on 1-2 seemet.

Varjutaluvaim liik

Looduslikult kasvab pärn salumetsades viljakatel muldadel harva ülarindes, sagedamini teises rindes ja alusmetsas.

Teda saab istutada põlistalu õuepuude uuendamiseks, II rinde puuks taluparki, kuid ka ajalooliste parkide puistute uuendamiseks.

Parkides on paljud pärnad sirgunud kännuvõsudest. Seepärast võibki seal näha mitmetüvelisi pärnasid, mis sageli moodustavad pargiruumis huvitava vormiaktsendi. Linnades on nad teistest puuliikidest vastupidavamad. Puud taluvad hästi võra kärpimist, tüve ja juure vigastusi ning saastatud õhku ja mulda.

Harilikku pärna on erineva kasvukuju ja lehevärviga.  

Pärnaõietee ravib

Kuum pärnaõietee sobib higistama ajava vahendina külmetuse ja köha puhul, kuid seda kasutatakse ka neerude tegevuse ergutamiseks. Pärnatee aur on hea hingamisteede haiguste korral. Teed kasutatakse kuristamiseks ja suuõõne loputamiseks angiini puhul. Tee valmistamiseks võetakse supilusikatäis peeneks lõigatud õisi klaasitäie keeva vee kohta ja lastakse 20 minutit tõmmata. Teed juuakse korraga 1-2 klaasitäit.

 Vanniveele lisatud pärnaõietee aitab pikaleveninud bronhiidi ja hingamishädade korral ning annab rahuliku une. Need soovitused pärinevad ühelt tuntumalt loodusravi propageerijalt  Kaljo Mandrelt.

Pärna puit on pehme, kerge, valge, tema mõõtmed ei muutu. Sellest valmistatakse vineeri, on sobiv ka näiteks joonestuslaudadeks. Eesti rahvasuu on öelnud, et pärnapuud on toorelt sama kerge voolida kui kapsajuurikat. Noorte puude koor, samuti niin sobib sidumismaterjaliks, sellest on valmistatud viiske ja muidki  tarbeesemeid.

Hendrik Relve on öelnud, et pärn on südamlik puu.

Pärnaõisi korjates pea meeles:

*õisi ei tohi korjata  teede ja tänavate äärest

*õisi korjatakse kuiva päikesepaistelise ilmaga

*õied peavad olema äsja puhkenud

*korjatud õied kuivatatakse õhukese kihina varjulises kohas

*raviomadused säilivad kuni kaks aastat

ENE ILVES,

Saare Mõisa Arendajate Selts

blog comments powered by Disqus