Palju probleeme põhjustasid omavalitsustele teisest vallast või linnast kooli käivad õpilased, kelle investeeringu- ja majanduskulu koduvallad kinni ei tahtnud maksta. Haridusosakutega see tüliõun kaoks.
Et investeeringute raha on juba haridusosakus arvestatud, nõrgeneb side kooli ja kohaliku omavalitsuse vahel. Samas teame, et kohaliku omavalitsuse eelarvest moodustavad seni kuni 55 protsenti ehk üsna kopsaka osa kogu haridussüsteemi rahastamiseks mõeldud vahendid (lasteaiad, kutseõppeasutused).
Üks raha, üks jagamine
Kui kogu raha tuleb 2005. aasta 1. jaanuarist haridusosakuna üldhariduskooli, siis milline saab olema kohaliku omavalitsuse roll? Küll pole ma nõus aga väitega, et kohalik omavalitsus kasutab haridusraha kusagile mujale. On küll ilmsiks tulnud üksikuid juhtumeid, kuid need ei kinnita mingit reeglit.
Seni on haridust rahastatud kuuest ministeeriumist ja 15 erinevast allikast. Haridusosak on optimaalne ? üks raha ja rohkem pole jagamisega muret.
Fakt on, et koolijuht peab siis riigi antud rahaga toime tulema ja omavalitsusest tal enam midagi lisaks küsida pole mõtet.
Mulle jääb arusaamatuks loodava ehitusühingu roll. Kui see pole tulu taotlev ühing, siis mis ta on? Mille eest ostab see ühing endale töövahendid? Kuidas maksab palgad? Kool võib valida, kas ta kasutab ehitusühingu või mõne muu remondifirma teeneid.
Osades riikides on koolivõrgu korrastamisega tehtud ära ka haldusreform. Väga võimalik, et haridusosakutele üleminekuga saab omavalitsusi sundida mõtlema ühinemisele. Kui nad kaotavad koolid, kaotavad eelarveraha, siis polegi suurt valikut.
Koolis, kus on vähe lapsi, läheb majandamine tunduvalt raskemaks. Et hoida ära külade ja asulate täielikku hääbumist, on omavalitsused väikekoole tugevasti hoidnud ja andnud neile lisaraha.
Väike omavalitsus aga ei suuda oma väikeste ressursside juures enam väikekooli üleval pidada, kuigi huvi on suur. Seetõttu võib väikese õpilaste arvuga koolidel minna väga raskeks.
Et väikekoolid saaksid koefitsiendiga haridusosaku, siis minu arust pidas haridus- ja teadusminister silmas vaid väga suuri erandeid (näiteks Ruhnu jms). Muidugi võivad asjaolud ka muutuda ja see sõltub minu arust eelkõige üldise eelarve raha suurusest. Kas riik hakkab rakendama haridusosaku koefitsiente või ei.
Kombinaatkoolis kaob isiklik suhtlemine
Väikekoolide käekäik edaspidi sõltub uue süsteemi rakendumisel väga paljuski ka sellest kui korras on antud hetkeks koolimaja ise. Kui pole vaja teha suuri remonditöid ja osaku raha investeerida, siis polegi ehk väikekoolidel väga raske hakkama saada ja põhiraha läheb töötajate palkadeks ning õppevahenditeks.
Ega suur kombinaatkool ka kõige parem lahendus ole, seal kaob isiklik suhe ja suhtlemine õpilase ning õpetaja vahel sootuks. Kui on ikka 32-36 õpilasega klassid, siis vahe 15-20 õpilasega klassiga on oluline.
Selge on, et õpilaste arv Eestis väheneb katastroofiliselt ja suurtelgi koolidel on aastal 2010 õpilasi poole vähem. Siin on tõepoolest mõtlemise koht, koondamaks raha ning selgitamaks välja, mis kuhu jääb.
Suurte koolide puhul võib klassikomplektide arv jääda samaks, kui klassi maksimumtäituvus on 36 õpilase asemel 24. Esialgu jäävad väiksema õpilaste arvuga algklassid, hiljem põhikool ja lõpuks ilmselt ka gümnaasiumiosa.
Siin ongi tegelikult vastuolu, sest finantsolukord nõuab, et sa oleksid suur. Kui klassis on 36 õpilase asemel 24 õpilast, siis selle võrra on ju väiksem pearaha. Ühe klassi asemel tuleb teha kaks ja niiviisi tekib probleeme ka suurtel koolidel.
Koolid on kavandatud haridusosakutele ülemineku stardihetkel ehk 2005. aasta 1. jaanuaril väga erinevas stardipositsioonil nii koolimajade arvukuse kui ka korrasoleku seisukohalt. Ilmselt saab siis tõsiselt proovile pandud jätkusuutlik areng. Need, kel on majakarp kehvas korras, peavad rohkem investeerima sinna ja koolid, kel õppetöö korraldus ja palgad kesisel järjel, kuid maja korras, võivad jälle vormi asemel sisuga tegelda.
Kõige vajalikum amet koolis – finantsjuht
Jõgevamaal on just põhikoolid rohkem korras kui suured gümnaasiumid, see on huvitav suundumus, mis võib tekitada teistsuguse tasakaalu.
Kui tõesti tuleb niisugune süsteem, kus kool peab hakkama ennast ise rohkem müüma ja võtma laenu, siis esimene ametikoht, mille meie oma kooli tõenäoliselt loome, on finantsjuhi oma. Oleme arutanud, et võiks küll laenu võtta, kuid mõned asjaolud panevad väga mõtlema. Esiteks peaks riik siis 3-4 aasta peale ära ütlema, kui suur pearaha saab olema, kas see suureneb aastate jooksul. Kui õpilase arv väheneb ja kool laenuga üle pingutab, siis võib tekkida suuri raskusi laenu tagasimaksmisega. Kool kui eraldiseisev juriidiline isik võib pankrotti minna. Huvitav, kas koolide pankrotte tuleb ja mis siis tehakse ehk kes laenu tagasi maksab, riik või kohalik omavalitsus, mille territooriumil kool on.
Kooli direktor ei saa haridusosakute süsteemi käivitudes ilmselt ise enam üldse õppe-kasvatustööga tegelda, vaid hakkab suurt struktuuri juhtima ja peaks olema eelkõige majandusinimene. Õppetööd korraldab ja juhib ilmselt õppealajuhataja.
AIMAR ARULA, Põltsamaa Ühisgümnaasiumi direktor
