Haridusminister Mailis Reps: Usun, et liigume ühel hetkel suunas, et tekivad riigigümnaasiumi filiaalid

Teisipäevasel maakonnaõpetajate plenaaristungil Jõgeva kultuurikeskuses osalenud haridusminister Mailis Reps tõdes intervjuus Vooremaale, et hariduses on toimumas muutused, mis toovad noored õpetajad tahvlite ette.


Mida te tänasest Jõgevalt kaasa võtate?
Mul on Jõgeval alati tore olla. Nii nagu täna siin ka ütlesin, siis mul on au kõikides siinsetes koolides käia olnud. Pigem on see heade kolleegidega uuesti kokku saamine. Tegelikult jääb ikka liiga vähe aega, aga eks inimesed ongi natuke reserveeritumad kui tavaliselt. On keeruline aeg olnud ja inimesed veebruari koolivaheajast peale tihedas kontaktis olnud ei olegi. Küsimused, mis esitati, olid suhteliselt sellised, mis üle Eesti tekivad. Aga inimesed on särasilmsed ja positiivsed, võtan vaid head kaasa.

Kas noored, õpetajad ja koolijuhid on uueks kooliaastaks valmis?
Üldiselt küll. Psühholoogilist muret ja hirmu on, eriti kui lapsed on näiteks immuunsusprobleemidega või haiglasemad. Aga teine hirm, mis kaasas käib, on hirm, et kui kohad uuesti suletakse, kas siis töökoht säilib. Võib-olla on ka inimesi, kes on juba töökoha kaotanud või on seda väga kokku tõmmatud. Inimestele on toimetulek ja võimalused väga olulised.

Õpetajatel ja noorsootöötajatel läks kriisis võrdlemisi hästi, nende palgad säilitati.
Eks meil oli omavalitsustega COVID-i ajal vaidlusi palju. Oli neid, kes ei saanudki reaalselt oma tööd teha, aga tegid näiteks digitunde. Aga see jaotus ebaühtlaselt. Oli lisaainete õpetajaid, käsitööõpetajaid, kehalise kasvatuse õpetajaid, kes kindlasti andsid oma panuse, aga surve läks teistele. Ka noorsootöötajate puhul. Paljud läksid üle kriisitelefonidele. Aga rutiinset tegevust polnud, ka lasteaiad olid paljud suletud. Palusime kohalikke omavalitsusi, et hoidku inimesed tööl, et me ei vähenda palkasid, vastupidi, suurendasime kriisiabi. Kohalikele omavalitsustele läks kokku 30 miljonit. Nad ise teadsid, kuhu ja kuidas nad panevad. Mõte oligi selles, et nad ei tõmbaks inimesi palgalt maha, sest mure, et kaotame ülihead spetsialistid haridussektoris, oli liiga suur. Me ei tahtnud sellega riskida.

Enne koroonakriisi oli üheks valusaks teemaks haridusreform. On selge, et mingi osa koolidest sellisel viisil jätkata ei saa. Kui palju peaksid kohalikud omavalitsused haridusreformiga jätkama?
Tõenäoliselt oleme faasis, kus suuri reforme ei tehta. Aasta pärast on kohalikud valimised ja pigem erinevad spetsialistid vaatavad selle pilguga, et mis peaks olema pikem plaan.
Suuresti teeb riik haridusstrateegiaid, kohalikud piirkonnad teevad suuremaid strateegiaid unistuste ja mitteunistustega. Eks sündimuse numbrid on kõigile teada. Need lapsed, kes kooli lähevad, on üldjuhul võimalik kõik üle lugeda. Need numbrid ei ole head. Jõgevamaal on piirkondi, mis ulatuvad mööda Peipsi äärt, kus tõesti on inimesi väga vähe. Ja on suur tõenäosus, et kõik need koolid ei jää.
Ja seal on keeleeripärad, mis teevad selle piirkonna keerulisemaks. Eks seda tuleb arvestada, et võib-olla lihtsaid lahendusi ei ole. On kohti, kus eesti keel peab säilima, sest neil inimestel peab ka jääma võimalus ja kõik ei taha ära kolida.
Aga suure tõenäosusega ei toimu sel aastal midagi, aga pärast kohalikke valimisi, mis iganes koalitsioonid tekivad, saab haridus olema jõuline märksõna. Haldusreformi lõpus tekkinud kohalikest omavalitsustest enamikul oli kokkulepe, et vaadatakse, kuidas koolivõrk toimib. Paljud olid kokku leppinud, et ei tee hariduses midagi.
Ennustades võiks öelda, et Eestis, rahastamise mõttes nii kaua kui vähegi võimalik, oleks esimesed kuus klassi võimalik rahaliselt üleval pidada. Suur väljakutse tekib põhikooli erialaainetes, sest aineõpetajate koormused hakkavad jagunema väikesteks osadeks. Loomulikult mõjub ka see, et osadele õpilastele ei sobi väga väikesed kogukonnad, nad tahavad tegeleda huvitegevusega, noorsootööga, nad vajavad ehk mingit tuge. Lähtumine riigi strateegiast on, et nii kaua kui võimalik, suudaks me kuueklassilisi koole toetada.

Haridusreform tekitab kogukonnas alati pingeid.
See on hästi kurb sündmus. Kui me suudame säilitada kuueklassilise kooli, mille juures oleks veel lasteaed ja raamatukogu, ehk tekiks kompaktne teenuskeskus, siis ma usun, et kogukond hoiab seda üleval. Kas me suudame igal pool põhikooli säilitada, selles ma kahjuks kahtlen.

Rääkimata siis gümnaasiumist.
Arvestades Jõgeva ja Põltsamaa eripärasid, siis Põltsamaal sai kahjuks see otsus tehtud, kus korra oli mõte, et kutsekool ja gümnaasium võiks koos olla. Aga kogukond otsustas, et nii nad ei taha. Mu tagasihoidlik arvamus on endiselt, et see oli viga, sest Põltsamaa ametikooli sulgemine oli minu meelest suur viga. Kogukond sellest ei võitnud.
Jah, traditsiooniliselt on Põltsamaa olnud ajalooliselt eraldi keskus. Sama küsimus on Paide ja Türi vahel, Pärnu ümber on Kilingi-Nõmme ja Vändra, kus on selged keskused maakonnakeskuse kõrval. Usun, et liigume ühel hetkel suunas, et tekivad riigigümnaasiumi filiaalid. Kas nad on kahes kohas või tekib koostöövorm kohaliku omavalitsuse ja riigigümnaasiumi vahel. Milline mudel täpselt saab olema, selgub ilmselt pärast kohalikke valimisi, kus kohalikud omavalitsused on valmis sellest rohkem rääkima.
Aga keegi ei kavatse Põltsamaad või Türi (koole – toim) ära kaotada, võib-olla tekib mõnes kohas üks kompaktne üksus.

Tänavu lõpetas Noored Kooli projekti rekordarv inimesi. Uuel aastal alustavad klassi ees tublid noored õpetajad. Kui ootuspärane või ootamatu see oli, et nii palju noori tahavad õpetajateks saada?
Lisan, et sellele tuli juurde viissada avaldust sel kevadel Tartu ja Tallinna ülikooli õpetajateaduskonda. See näitab, et mingi murrang on toimunud ja midagi on ühiskonnas muutunud.
Kui mõtleme, siis 2000. aastate algus oli selline, et haridus polnud hinnas. Mõnel viimasel aastal on ühiskonnas toimunud selge murre. Lugupidamine kooli ja haridusse on tagasi tulnud. Kui mõtleme kuriossetele aegadele, siis oli lausa arutelu, et õpetaja on klienditeenindaja. Õpetaja pole ka lõbustusasutuse töötaja. Nii nagu täna aasta õpetaja puhul sõnastati, siis õppimine on ka töö ja seda tuleb väärtustada. Ja õpetajat, kes seda haridust annab, tuleb väärtustada.
Kindlasti on ka palk oluline, aga rohkem on see usaldus õpetajate vastu. Ma arvan, et see on eesti hariduses väga ainulaadne, et võtsime Soome mudelist üle selle, et õpetajat rutiinselt ei kontrollita. Inspektorite ülesanne pole istuda tunnis ja õpetajaid hinnata ning selle järgi palka muuta. Meil on kaebustepõhine järelevalve. Inimesed on väga altid kaebama, aga see pole rutiinne õpetajate kontroll. Õpetajatele antakse väga palju vabadust.

Räägime soolisest jagunemisest ka.
Oleneb vanuserühmadest. Kui läheme alusharidusse, siis on see pigem naistekeskne. Noorsootöö valdkonnas alustab ka särasilmseid noormehi, aga noorsootöötaja palk on selline, et … Väga palju on voolavust ja ebakindlust. Kui räägime huvitegevusest, siis seal on mehi väga palju. Näiteks huvikoolides, kus on palju robootikat, muusikat, bändi tegemist ja muud, on palju mehi. Põhikoolis on pigem naised ja gümnaasiumi osas tuleb rohkem meesõpetajaid. Ülikoolis asjad täiesti pöörduvad, professoriteks valitakse suuresti mehi.
Oleme palju veel traditsioonides kinni, et Eesti naised pole väga altid karjääri tegema. Meil on koolides väga tugevad õppealajuhatajad ja nad on üldjuhul naised.

President rääkis tänavu tublidele koolilõpetajatele küll suurtest unistustest, kuid koputas ka koolivägivalla suhtes südamele, viidates paar kuud tagasi toimunud traagilistele sündmustele. Koolikiusamine on endiselt väga suur teema.
See on väga, väga suur teema. Kiusamine on laiem, mitte ainult otseses mõttes kiusamine, vaid ka ebastabiilne õppekeskkond. Võib ette tulla olukord, kus tekib selge konflikt õpetaja ja õpilase vahel. See polegi just kiusamine, aga me räägime laiemalt toetavast õppekeskkonnast.
On piisavalt uuringuid, viimane oli rahuloluküsitlus, mille tegime koos PISAga. Seal oli väga selge korrelatsioon, et kui lapsel on probleeme õppekeskkonnas, kuni kiusamiseni välja, siis ei saa ta õppimisele pühenduda.
Teine asi on see, et enamik õpilasi on kiusuga kokku puutunud. Nüüd on küsimus, kuidas me suudame koolidele piisavalt tuge pakkuda. Programme ja võimalusi saab valida seitsme hulgast. Toetan, et programme on mitu. Näiteks Hooliv Klass on väga klassipõhine, teine on mentorprogramm, kus toetatakse neid, kes kriisist väljuvad. Siis on KiVa, kes tegeleb üldise kiusuga ja Vaikuseminutid üldise kooliõhkkonnaga. Teised annavad tööriistu, kuidas märgata. Mõmmide programm on väiksematele. Kõik see annab lihtsa ja elementaarse mõistmise, et koolikiusamine pole nali.
Õpilaste mentorprogrammid on sellised, et õpilased märkaksid ja sekkuksid enne kui on hilja.
Kiusamise suhtes valitseb nulltolerants. Toetame riigipoolselt pooleteise miljoniga erinevaid organisatsioone, et nad oleksid olemas. Laiem vaade on see, et igal septembril tuleb uuesti alustada, see on lõputu teema: tulevad uued õpilased, uued teemad, uued konfliktid ühiskonnas. See on teema, mis ei kao.
Küberkiusamise puhul tuleb rääkida küberhügieeni tundmisest. Toeks on meile olnud näiteks Telia ja Peaasi. Teeme programme, mis näitavad, mis ei ole lubatud. Ka politsei teeb järjepidevat tööd. Kolmas aspekt on see, et tahame jõuda ohvriteni enne, kui on liiga hilja.
Jah, see on probleem ja mida rohkem me sellest räägime, seda suurem see probleem on. Sellepärast, et see on varjatud. Ja miks läheb koduvägivalla statistika üles? Sest mida rohkem me räägime, seda rohkem märkame ja seda rohkem tulevad inimesed välja, kes siiani arvasid, et nii peabki olema. Ja ohvri toetamine on äärmiselt keeruline. Väga tihti ohver kolib ja valib uue kooli. Kogu karistuse ja rehabilitatsioonipool muidugi lonkab.

Programmid on toredad, aga mida ühiskonnas saame tervikuna teha, et kiusamist vähem oleks?
Igaüks oma eeskujuga. Halvasti ütlemine ka anonüümses kommentaariumis ei ole aktsepteeritav. See teeb haiget neile, kelle kohta n-ö nalju tehakse. Koolides ei saa me oodata, igal sügisel peame teemaga uuesti alustama.

Täna keskendusite kõnes õpetajatele koroonaviirusele. Kui kevadist kriisi poleks olnud, millest oleksite õpetajatega rääkinud?
Sellest aastast tegelevad väga paljud inimesed uute strateegiatega. Nüüd on neid peaaegu kaks aastat tehtud, olnud on sadu mõttetalguid. Pikka plaani on vaja, kuid kindlasti me strateegiaga Nokiat ei avasta. Oleks arutanud, kuhu suuname vahendeid, ka Euroopa vahendeid, mis juurde tulevad. Ainuüksi haridusse tuleb juurde pool miljardit, mis on väga suur summa. Kui tarku otsuseid me siis teeme.
Lisaks ka valusad teemad: kui palju suudame väikeseid koole säilitada, siin on küsimused keeles, kultuurieripäras, piirkondlikes keelemurretes kuni suurte teemadeni nagu uue tehnoloogia eesti keele arendamine.
Oleks rääkinud ja pööranud tähelepanu uutele IT-programmidele, täna tegin seda väga vähe. Meil on vahendeid ja koostöös koolidega vaatame, mida oleks vaja.
Hariduses laiemalt on see aasta kutseharidusaasta, kus vaatame, kuidas saaksime kutseharidust veelgi rohkem tükkideks teha, sest töötus on 50 000. Kuidas töötud või töötusriskis täiskasvanud saaksid uut haridust ja kuidas saaksime neid inimesi rohkem gümnaasiumi või kutsekooli.
Mis puudutab riigigümnaasiumi, siis oleks arutanud, mis saab filiaalidest ja täiskasvanute gümnaasiumist, kas nad tulevad rohkem kutsekoolide külje alla ja kas suudame tekitada piirkondlikke vastuvõtte, arvestades inimeste liikumist. Lasteaedade puhul oleks arutanud uue seaduse küsimusi.
Algatusi on mitmeid, aga kuna sel aastal võttis koroona palju ära ja ärevust on palju, siis on praegu raske arutada väga detailseid ja tehnilisi küsimusi. Aga ehk siis, kui rahulikum aeg tagasi tuleb.

KERTTU-KADI VANAMB

blog comments powered by Disqus