“2020. aastaks peaks olema tagatud ühtne põhiharidusstandard kodulähedases koolis, st et kool peaks olema lapsest 30 minuti pikkuse teekonna kaugusel ning kõikidel põhikoolilõpetajatel peaksid olema võrdsed valikuvõimalused – õpilane on saanud nii sisulise kui ka tegeliku ettevalmistuse nii kutsehariduse kui ka üldkeskhariduse omandamiseks. Teiseks peaks vähemasti igas maakonnakeskuses olema konkurentsivõimeline iseseisev gümnaasium, selle peaks tagama riik. Kui palju gümnaasiume peaks alles jääma, seda on praegu raske öelda. Jõuga keegi koole kinni panema ei hakka, aga gümnaasiumivõrk nii tihedaks enam ei jää.” Just nii selgitas haridusminister Jaak Aaviksoo koolivõrgu korrastamist ajakirjanikele.
Kui palju koole on viimase seitsme aasta jooksul kinni pandud?
Viimase seitsme aasta jooksul on suletud 202 kooli, neist 190 põhikoolid või osalised põhikoolid, gümnaasiume on vähemaks jäänud 12 võrra. Gümnaasiumist hoitakse palju tugevamini kinni kui kodulähedasest koolist üldse.
Viimasel ajal on ilmnenud trend minna gümnaasiumi eelkõige Tallinna või Tartusse, seejärel maakonnakeskustesse ning viimane valik on lähim gümnaasium naabervallas. Kuidas seda seletada?
Lapsevanemad tajuvad, et kui juba minema peab, siis tuleb minna sinna, kus on rohkem perspektiivi.
Meil on ettekujutus, et kodulähedane gümnaasium hoiab lapsi koduvallast lahkumast. Kui kodu lähedal on gümnaasium, siis on tõenäosus, et lapsed koju jäävad, suurem.
Me tahaksime, et maakohtades oleks töökohti ka haritud, laia silmaringiga ja olulisemate kontaktidega inimestele. Kontakte ja võimalust võõrastes oludes läbi lüüa paraku oma valla gümnaasiumist kaasa ei saa. Kooli ajal sõlmitakse olulised tutvused, mis aitavad elus edasi. Kui noored jäävad kitsasse ruumi, siis neid kontakte ei tule. Gümnaasiumiharidus ja ülikooliharidus annavad sotsiaalvõrgustiku, mida saab oma elu ja karjääri planeerimisel kasutada. Meil on põhjust arvata, et kui käid gümnaasiumis, kus on kolm kuni viis õpilast, siis jääb sotsialiseerumise ulatus tagasihoidlikuks. Eriti siis, kui tahame tagada gümnaasiumides laborid ja kolm õppesuunda ning pakkuda noortele võimalusi, mida tänapäeva gümnaasiumiharidus pakkuma peaks.
Müüt, et kool on viimane kants, mis inimesed kohapeal hoiab, ei pea paika. Kui alles jäävad vaid õpetajad ja nende lapsed, siis kas see lahendus on ikka mõistlik?
Meil on ettekujutus, et põhikool pole ikka nagu päris-kool. Kui gümnaasiumiaste koolis ära kaob, siis seda käsitletakse staatuse küsimusena.
Kõik põhikoolid peaksid võrdsed olema, sest põhihariduse osa on olulisem kui gümnaasium. Selle astme läbivad kõik lapsed, aga paraku ei jätka kõik lapsed oma haridusteed gümnaasiumis. Meil on väga häid põhikoole, aga nendest ei räägita.
Ühes suures koolis on kõik lapsed koos, väiksemad näevad suuremaid, võtavad nendest eeskuju.
Gümnaasium ja põhikool on funktsionaalselt täiesti erinevad. Et meil on kaks-kolm põlvkonda üles kasvanud teistsuguse mudeliga õppeasutustes, siis arvatakse, et teisiti pole võimalik. See näitab, et meie tegelik koolikultuur on natuke ajale jalgu jäänud.
Kolm pingirida klassis pärineb 19. sajandi Saksamaalt, avatud gümnaasiumiõhustik, mida näeme anglosaksi riikides, Eesti koolides puudub.
Kodu lähedal peaks olema kool, kus on 1. – 6. klass ehk õpilased kuni 13. eluaastani. On räägitud seitsme kilomeetri kaugusest kodust. Hoiame seda joont, et põhikool kodu lähedal oleks alles. Võib olla me oleme neid juba liiga palju kinni pannud. Et kodulähedased koolid säiliksid, hoiame põhikooli ja gümnaasiumi rahastamise lahus. Mitte nii, et kulutame põhikooli raha gümnaasiumile. Teine probleem on riigi haridustoetus, mis peaks minema selleks, milleks see ette on nähtud, olgu see siis õpetajate palgad või õpikud.
Õpetajate palgad tõusevad järgmisel aastal kahekümne protsendi võrra. Kas ja kui palju võib suureneda kohalike omavalitsuste panuse osakaal õpetajate palkades?
Kui kohalik omavalitsus tahab iga hinna eest üleval pidada gümnaasiumi, kus riigi poolt antavast rahast mitte kuidagi ei jätku, siis tekib olukord, kus riik peab õpetajate palkadeks omalt poolt raha juurde panema. Tühje klasse me kinni maksta ei saa.
Kohalikke omavalitsusi, kes lisaks riigi rahale õpetajate palkadeks omalt poolt raha juurde panevad, on praeguse seisuga üsna vähe. Näeme ka edaspidi, et riik rahastab õpetajate palkasid täies mahus, kuid tahaksime, et kogu õpetajate palkadeks ette nähtud raha jõuaks õpetajateni.
Väga palju on olnud arusaamatusi tugipersonali tasustamisega. See on praeguse seaduse järgi kooli pidaja ülesanne – kui on riigi kool, siis maksab riik, ja kui kohaliku omavalitsuse kool, siis maksabki kohalik omavalitsus. Seda me muuta ei kavatse.
Õpetajate palgasüsteem ehk atestatsioon ning ametijärgud on pärit aastast 1985. Seda on pisut modifitseeritud. Enamikus eluvaldkondades on üle mindud töölepingutele, täistööajale, ametijuhenditele. Neid dokumente ja klausleid peaks silmas pidama ka õpetajate puhul, kuid tegelikus elus hoitakse kinni omaaegsest struktuurist.
Haridusministeeriumi ettepanek on kaotada järgmisel aastal õpetajate atesteerimisel palgaastmed, kehtestada miinimumpalk715 eurot kuus ning keskmine palk 860 eurot kuus. Palgatõus tuleb 20 protsenti. Kas see ettepanek läbi läheb, pole teada.
Jõgevamaal on väga teravalt päevakorda tõusnud Põltsamaa gümnaasiumi saatus.
Põltsamaa on ajalooliselt ning sisulise kvaliteedi ja mahu poolest täiesti võrreldav Jõgevaga. Tark on mitte tormata. Astume esimese sammu ära, kui Jõgevamaa riigigümnaasium tööle hakkab ja vaatame, mis siis saab. Alles siis otsustame. Me ei saa jõuga sulgeda alternatiivse keskuse gümnaasiumi.
Mingi initsiatiivi ja vastutuse peab riik pikemas perspektiivis enda peale võtma. Riik asutab riigigümnaasiumid, need koolid saavad staatuse ja usalduse ja siis hakkavad inimesed seda kooli ka usaldama. Haridusasutuse puhul on põhiline maine; otsused teevad lapsevanemad jalgade või autodega. Lapsevanemad viivad oma lapsed sellesse kooli, kus nad perspektiivi näevad.
Peame arvestama demokraatliku võimalusega. Päris populistlikult ka ei saa otsustada ja võimukeskselt teerulliga üle sõitmine pole ka lahendus. Me otsime tasakaalupunkti.
Kui reaalne on, et Mustveesse tuleb Jõgevamaa riigigümnaasiumi filiaal?
Peipsi-äärne piirkond ilma gümnaasiumita jääda ei saa. Väga palju inimesi on seda meelt, et seal peaks kohapeal olema gümnaasium. Kui see filiaali mõte ilmet võtaks ja logistika mõistlikult korraldatav on, siis kindlasti ei hakka riik mingi põhimõtte pärast selle vastu jäärapäiselt töötama.
Mis saab Palamuse gümnaasiumist? Kas koostöö lähedal tegutseva Luua Metsanduskooliga säilitaks Palamuse vallas gümnaasiumi?
Jõgevale tuleb riigigümnaasium, see on nüüd selge. Ülearu suur see muidugi olema ei saa. Palamuse ja Luua on ikka tõsise mõtlemise koht. Seal on vahemaad liiga väikesed. Mida see filiaal siis ikkagi annab? Õpilasena ma ei tahaks ikka filiaalis õppida, vaid päris gümnaasiumis, kus lapsi rohkem. Osa õpet toimub kindlasti Jõgeval. Kui osa õpet toimub ka Luual, siis oma kooli tunnet ei tekigi.
Kui käivitub Jõgevamaa gümnaasium ja hakkab toimima ka filiaal Peipsi ääres, siis kohalikud inimesed otsustavad, kuidas nad toimivad. Kas nad valivad kohaliku kooli, tulevad Jõgevale või lähevad hoopis Tartusse. Siis oleme targemad.
Kas riik peaks tulevase riigigümnaasiumi juurde õpilaskodu rajama? Või on hoopis otstarbekam toetada gümnasistide kodumajutust?
Mina olen seda meelt, et kindlasti tasuks kodumajutuse alternatiivi kaaluda ning seda toetada. Rehkendused näitavad, et see on odavam. Teine argument on, et gümnaasiumilapsed on küll enamasti juba täiskasvanueas, kuid pered muretsevad, kuidas nad distsipliini ning kaugel elamisega toime tulevad. Kodumajutuse puhul on sotsiaalne järelevalve tugevam kui õpilaskodus. Seltsis on segasem ja siis kipuvad ka igasugused rumalad mõtted kergemini pähe tulema. Seda tasuks kaaluda, mitte tormata suuri maju ehitama.
Seal on teine aspekt veel – paljud lapsevanemad räägivad, et kui riigigümnaasiumi juurde tuleb õpilaskodu või toetatakse kodumajutust, siis otsustatakse laps Jõgevale saata, mitte Tartusse.
Seda tuleb arvesse võtta. Seadusepügalad pole veel lõplikult paigas, kuidas riigigümnaasiumides õppijaid toetada. Mina isiklikult leian, et targem on majutustoetust anda perele. See raha läheb rohkem asja ette, me ei mata seda betooni ja kividesse, vaid igapäevasesse tarbimisse, see raha edendab meie majandust ning mõistlikku elukorraldust ja on soodsam ühiskonnale.
Mis puudutab põhikoolivõrku, siis meie maakonnas on kaks piirkonda, kus põhikoolid üksteisele väga lähedal. Üks on Jõgeva vallas, kus Laiuse ja Kuremaa vahel on kuus kilomeetrit, teine jääb Põltsamaa ning Pajusi valda, kus Pisisaare ja Adavere vahe on umbes seitse kilomeetrit. Inimesed on ärevil, et kumb kool nüüd kinni pannakse, tegemist on elujõuliste koolidega.
Mina ei taha kõikide Eestimaa koolide saatuse üle otsustada. See arutelu, kuhu seitsme kilomeetri piir on sisse kirjutatud, tähendab, et erandid tuleb sisse jätta. Õige on seegi, et kui eranditega väga lahkeks minna, siis peale erandite muud enam järele ei jäägi. Alati on olemas argumendid, miks on hea nii, nagu praegu on. Muutused on alati seotud riskidega. Selles mõttes on arusaadav, et kõik muretsevad ja püüavad oma kooli eest seista nii kaua, kui vähegi võimalik on.
Seoses koolireformiga väheneb ka erikoolide arv. Jõgevamaal on küsimus, mis saab Kiigemetsa koolist?
Praegu ei saa ma Kiigemetsa kooli kohta midagi öelda. Hariduslike erivajadustega laste koolitamise kontseptsioon on meil valmimas. Hariduslike erivajadustega laste riigikooli kohtade arv 1800 – 2000 ei peaks küll kahanema. Jutt, et kõik erivajadustega lapsed saadetakse tavakoolidesse, ei pea paika.
Kas kõik praegused riigikoolid, mida peaks olema 25, ka alles jäävad, selle kohta ei tahaks ma rohkem öelda, kui et kõik tõenäoliselt alles ei jää. Osa neist on väikesed ja üsna ebaefektiivsed ning mõistlikum korraldus tasub kaalumist. Seda saame aga teha siis, kui oleme hariduslike erivajadustega laste koolituse kontseptsiooni kokku leppinud. Siis saame nendest põhimõtetest lähtudes hakata analüüsima kõikide konkreetsete koolide tulevikku ja perspektiivi.
Tuleva aasta 1. jaanuarist rakendatavad põhimõttelised muudatused
*Omavalitsustele antav õpetaja palgaraha muutub sihtotstarbeliseks
*Palga alammäär tõstetakse 715 euroni
*Sellega tagatakse 4/5 õpetajatest alammäära oluline kasv
*Nooremõpetaja palga alammäär kasvab 17,5 protsenti ja õpetajal 11 protsenti
*Palgakorraldus muutub: kooli peab jõudma iga õpetaja kohta vähemalt 860 eurot ehk 715 eurole lisaks 20 protsenti (ca 145 eurot), mille jaotus sätestatakse kooli palgakorralduses
*Säilivad kõrgemad palga alammäärad ning pedagoogide-metoodikute töötasu maksmiseks omavalitsustele riigi tugi.
Allikas. Haridusministeerium
Alammäärad praegu ja 2013.aasta 1. jaanuarist
Protsenti õpetajatest Praegne alammäär Alammäär 2013. aasta 1. jaanuarist
Ametijärguta 4% 608eurot 715 eurot
Noorempedagoog 6% 608 eurot 715 eurot
Pedagoog 70% 644 eurot 715 eurot
Vanempedagoog 17% 736 eurot 736 eurot
Pedagoog-metoodik 3% 889 eurot 889 eurot
Allikas:Haridusministeerium
i
HELVE LAASIK
