Sügis on suvele kätt ulatamas ja päike pakub veel viimset võimalust meelte ergastamiseks, et jätkuks energiat, millega pimedal ajal ennast tarmukana hoida ning teistelegi tuge pakkuda.
Ühel lämbel päikeseküllasel augustikuu päeval peatusin majesteetliku, kuuskümmend aastat kooliharidust jaganud hoone ees. See kena maja on minu esimene koolimaja ja siin kutsus mind esimesse tundi koolikella helin.
Taoline tagasivaade lapsepõlve on enne uut koolisügist tuttav paljudele. Oleme ju tarkusepuud kõik hoolega kasvatanud, et sealt siis kord küpset vilja noppida. Viimased kakskümmend aastat on seda tehtud taasiseseisvunud Eestis. Selle aja jooksul on ka hariduselus palju muutunud. Räägitakse, et koolielu on pigem konservatiivne ja muutused visad juurduma. Sellegipoolest on protsessid kulgenud oma rada, sujuvalt ja kohati ehk isegi märkamatult. Võrdlusmomendiks võiks olla pilguheit paarikümne aasta tagusele ajale. Tehniline areng on olnud muljetavaldav, õpetajate ja õpilaste teadmised on sellega kaasas käinud. Tänased koolilapsed on elurõõmsamad, avatud ja optimistlikult tulevikku vaatavad.
Tänavu sügisel läheb maakonnas gümnaasiumi kahe klassi jagu vähem õpilasi. Veidi lootust pakub see, et esimesse klassi minejaid on prognoositavalt kümmekond enam kui möödunud aastal.
Õpilaste arvu vähenemine toob omavalitsuste ette koolivõrgu korrastamise probleemi. Ajutiseks lahenduseks võib lugeda ka lapsevanematele kunstlikult peale surutud koolivalikuid. Et haridust andes ja omandades oleksid rahul kõik osapooled, on vaja väga palju tarkust, mõistmist ja tahet. Klammerdumine oma aja ära elanud lahenduste külge või ka liigne tormakus läbimõtlematute otsuste läbisurumisel ei vii soovitud eesmärgile.
Käesoleva aasta koolirahu märksõnad usaldus, mõistmine, sallivus ja viisakus on igati kohased just täna. Neil väljenditel on inimlik mõõde ja need puudutavad meid kõiki. Kui me suudame nende sõnade sisu enda jaoks lahti mõtestada ja käitume nende järgi, siis suudame pakkuda palju head.
Olen maavanemana püüdnud siduda kooliaasta alguse kingitust mõne olulise põhiväärtusega. Möödunud aastal kinkisin haridusasutustele kotikesed “Tarkuseteradega”. Need olid 1875. aastal aretatud ja käesoleval ajal maailma vanima viljeluses levinud talirukkisordi `Sangaste` seemned. Käesoleval aastal lähtusin Eesti riigi taasiseseisvumise juubeliaastast ja kodumaakonna tunde hoidmisest ning kingin igale haridusasutusele päevakohase pealdisega maakonna laualipu. Ma loodan, et see leiab väärika koha meie riigilipu ja linna või valla lipu kõrval.
Hea õppija ja õpetaja! Kui püüad tabada tähevalgust, siis see võib sul ebaõnnestuda, kuid teadmised ja kogemused, mida sa omandad, jäävad alatiseks alles.
Soovin harivat ja toredat kooliaastat!
i
VIKTOR SVJATÕSEV, maavanem
