Viimast Raudristi Rüütliristi kavaleri Harald Nugiseksi oli Toris ära saatma tuldud üle Eesti.
Nugiseks võttis oma missiooniks Tori kiriku varemetest üles ehitamise ja selle pühakoja arendamise Eesti sõjameeste mälestuskirikuks. Jõgevamaa esindajatena asetas kaasvõitlejate nimel oma mälestuskimbu Tori Vabadussamba jalamile Arnold Kull ning Kaitseliidu nimel Ants Nurk.
Nugiseksi maine teekond lõppes 2. jaanuaril. Ta sündis 22. oktoobril 1921 Järvamaal Särevere valla Karjakülas Vanaõue talus pere kolmanda lapsena, kellest pidi saama talu järjepidevuse hoidja. Nii läkski Harald pärast algkooli lõpetamist õppima Türi aianduskooli. Seda kooli Harald ei lõpetanud, jätkas õpinguid hoopis Paide Kaubanduskoolis.
Saabus 1940. aasta, sellega kaasnev terror ja 1941. aasta juuniküüditamine. Alanud sõda kahe võimuahne hiigelsüsteemi vahel tõi noortele meestele kaasa mobilisatsioonikutsed. Seni toimunut nähes oli Haraldil koos vanema vennaga selge, et punaarmeesse nad ei lähe. Neist said metsavennad, kes ühinesid saabuvate Saksa regulaarvägedega ja võtsid osa Tallinna vabastamisest. Sügisel üritas Harald jätkata Paides õpinguid, kuid arutades klassikaaslastega toimunut, otsustati astuda vabatahtlikult Saksa sõjaväkke. Kahekümneaastasest Haraldist sai 185. Idapataljoni sõdur, väljaõpe toimus Tallinnas.
Et oleks, kus elada ja põldu harida, asusid Haraldi vanemad Vanaõue talu taastama. Nad tunnistasid oma poegade tegevuse õigeks: kes siis veel kodumaad kaitseb kui mitte isamaaline eesti mees. 1942. aasta augustis moodustati Eesti Leegion ja Harald Nugiseksist sai seal sõdur. Järgnes väljaõpe Poolas Heidelaagris ja Hamburgi lähedal Lauenburgis allohvitseride koolitus. Väljaõppinud mehed saadeti Neveli alla, järgnes haavata saamine, ravimine, autasustamine Haavatu ja Rünnakumärgiga. 1944. aasta 19. veebruaril saabus Harald Nugiseks koos väeosaga Narva rindele.
1. märtsil algasid rasked lahingud, et võita punaarmeelt tagasi Vaasa – Vepsküla – Siivertsi sillapea. Nende lahingute juhtimise eest autasustati Harald Nugiseksi vapruse eest alul II, siis I klassi Raudristiga ja 20. aprillil Raudristi Rüütliristiga. Viimane autasu anti Harald Nugiseksile üle Türi välilaatsaretis. Sõja lõpu võttis Harald Nugiseks vastu Tšehhimaal, jäi imekombel ellu ja saadeti sõjavangina Vorkutasse, kust vabanes 1946. aasta 10. novembril.
1947. aasta 13. veebruaril arreteeriti ta taas, järgnes 10 aastat vangilaagrit Siberis. Kõik käis ikka sama süsteemi järgi – arreteeritute pered kuulutati rahvavaenlasteks ja saadeti 1949. aasta 25. märtsi küüditamisega Siberisse, sinna Krasnojarski kraisse jäid puhkama Haraldi pereliikmed. Ta ise saabus tagasi Eestisse 1956. aasta oktoobris.
Ei olnud tagasisaabunute elu kerge. Kodu polnud, iga asutus tööle võtta ei julgenud, polnud kindlat õpitud erialagi. Pere loonud Haraldki otsis endale erinevatest paikadest töö- ja elukohta, kuni leidis selle 1967. aastal Saugas Pärnumaal, kuhu rajas oma kätega perele püsiva kodu.
Taasiseseisvunud Eesti Vabariigis hinnati Harald Nugiseksi teeneid kõrgelt. 1994. aastal andis Eesti Kaitseväe juhataja, kindralmajor Aleksander Einseln Harald Nugiseksile erukapteni auastme, 2001. Aastal pälvis ta Kaitseliidu Valgeristi III klassi ja Eesti Reservohvitseride Kogu kuldristi, 2008. aastal Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku teeneteristi. Sama aasta 19. oktoobril anti Harald Nugiseksile Tori kirikus pidulikul tseremoonial üle kuldne Eesti Rahva Tänumedal – suurim, mida üks rahvas võib anda. Talle on omistatud veel arvukalt teisi aunimetusi ja autasusid.
i</span>
VILJA ROOTS
