Põliseid põllutöölisi jääb aasta-aastalt üha vähemaks, sest töö iseloom on paljuski muutunud. Paljud erialad, mida veel paarkümmend aastat tagasi vajati, on tehnika arengu tõttu kas üldse kadunud või muutnud iseloomu. Kõik nõuab aga rohkem teadmisi ja rohkem kooliskäimist. Selliseid tegelasi, kes oleks oma elu alustanud nii, nagu näitab meile möödunud aastal linastunud Tammsaare „Tõe ja õigus“, polegi enam väga alles jäänud. Mõni veel on.
Jõgeval elav Hans Sarapuu peab ennast maakonna vanimaks traktoristiks. Ta on 1933. aastal sündinud ja juba maast madalast põllutööga kokku kasvanud. Kõik algas karjas käimisest. „Sadalasse tehti esimesed kolhoosid: Edu, Kalev ja Kevade, kuhu taludest loomad kokku toodi. Mina käisin karjas ja nägin hirmsat vaeva, sest kõik olid metsas laiali, ajasin neid taga,“ meenutab tänaseks 85-aastaseks saanud mees lapsepõlve ja põhjust, miks ta karjast masinate peale nii ruttu kui võimalik ümber asus.
Kulakuid sunniti ehitama
Kolhoosid tehti siinmail 1947. aasta kevadel. Traagikat oli palju: karistada said kõik, inimestel tuli varast loobuda, sest kõik pidid saama võrdselt vaeseks ja kuulekaks. Kuuletuma pidi lauslollusele.
„Kulakud pandi tööle Jõgeva keskkooli ehitusel. See uus on kõik kulakute ehitatud,“ teab Sarapuu rääkida.
Kes ei tea, siis kulakuks kuulutati kõik endised esimese Eesti vabariigi aegsed suur- ja keskmised talunikud ning nende n-ö käsilased. Seega talumehed, kes pääsesid Venemaale saatmisest, pidid sunnitöölistena ehitama koolimaja.
„Minu isa viidi Venemaale. Ema jäi nelja lapsega maha, hiljem sündis veel üks lisaks. Isa tuli tagasi 1957. aastal, käis kolhoosi karjaski ja elas 82-aastaseks,“ kõneleb Hans.
Loomade karjatamine aga Hansule üldse ei istunud. „Loomad metsas, poo või üles,“ kirus ta. Üsna pea andis ta ameti üle nooremale vennale ja asus uurima võimalusi, kuidas tollasele põllutöötehnikale lähemale saada. „Pedja heinamaadel olid mättad põlvini ja hein oli nagu rukis. Hobusega polnud sääl midagi teha. Käsitsi kanti hein kokku. Säält sai kõigest kolm neli korvi heina,“ kirjeldab vanahärra raskeid olusid.
- aastal saigi ta tööle haakijana masinate peale, mis oli tema unistuse täitumine.
Natid olid esimesed
„Petrooli-natid olid minu esimesed traktorid. Need asusid Torma traktorijaamas ja olid tehtud kuskil Harkovis või mujal. 5. oktoobril oli mul sünnipäev ja esimesel kuupäeval olin juba traktori pääl,“ meenutab Hans. „Mind õpetati välja, aga lõpuks pidin ikka ise hakkama saama. Ega natiga lihtne olnud, tõmbas haaketraadi ära, et õigesti haakepolt sisse saada. Vaeva sai palju nähtud.“
- aastal käis noor Hans Siimustis traktoristide kursusel, mis kestis kokku neli kuud. Märtsis sai ta load kätte ja aastakümneid kestev sõit võis alata. Alul ikka need petrooli-natid, siis deeringud. Ka esimeste kombainidega tuli Torma masinatraktorijaamas jännata. Hans töötas Sadalas ja Siimustis.
Sõit kestis seni, kuni Hans sai 80-aastaseks. Siis lõpetas ta ka autoga sõitmise. „Kandsin Žiguli maha,“ ütleb mees. Kui kolhoosis lõpetas, läks ta tööle nahavabrikusse, samuti traktori peale. Viimaseks traktoriks jäi MTZ 40, esisilla veoga.
Ka tunnustusi on talle kõiksugu nõukaaegsete ordenite ja medalite näol jagunud. Turismituusiku võitis ta Peruusse ja Kuubale. 1977. aastal tunnustati teda aga medaliga kui aasta põllumajandustöötajat, mille üle on ta siiani uhke.
Uued ja tänapäevased traktorid panevad vanahärra pehmelt öeldes imestama. „Neist ei maksa rääkidagi,“ ütleb ta. „Need on imemasinad!“
Käed rüpes ei istu
Hans Sarapuul on peres poeg ja tütar. Poeg tegeleb autoparandusega ja tütar oli pikka aega Põltsamaa linnasekretär. Tütar on sündinud 1957. ja poeg 1964. aastal. Ka lapselaps on ja omakorda lapselapsed. Proua lahkus teispoolsusesse kolm aastat tagasi.
Hansul on ka saun ja sauna eesruumis ripub püss ja mitte asjata. Ta on nimelt kirglik jahimees ja kui jahimehejutt lahti läheb, ei ole sel otsa ega äärt. Ta räägib põlevi silmi suurulukitest ja väiksematest elukatest, kes on ta püssitoru ette jäänud. Ka trofeed ripuvad seintel nii saunas kui ka kuuris. Kõik on laitmatus korras ja teada, kus üks või teine asi asub.
Kuuris on hulgaliselt veel kirvevarsi ja muid oma kätega tehtud põllutööriistu. Ka auto järelkäru on mees ise teinud ja saanud maanteeametist loa sellega sõita.
Kui Hans nahavabrikust ära tuli, hakkas ta puutööd tegema ja käis seda kõike ‒ kirvevarsi, kõplaid, hanguvarsi ja muud säärast ‒ ise turul müümas. Oma metsast sai ta materjali ja töö muudkui lendas käes. Ta lihtsalt ei saanud käed rüpes istuda.
Tervis on tal enam vähem. „Elada tuleb päev korraga,“ leiab Hans, kes praegu elab suures majas üksi, vaatab ETV-d, kuulab Vikerraadiot ja loeb Maalehte ning muidugi ka Vooremaad, sest sealt saab kohalikke asju teada.
„Hümn on vaja raadiost ikka hommikul ära kuulata!“ kinnitab Hans reipalt. Elus on tulnud nii napsu võtta kui ka sporti teha. Hans on hästi vitaalne. Talle meenuvad lood, mis kõik võiks ajapikku kirja panna. „Sünnipäeval ikka pitsi-kaks veel võtan,“ tunnistab Hans.
„Maal on hea elada, kui oled ettevõtlik ja oskad müüa seda kaupa, mis sul on,“ arvab Hans selle kohta, kas maal võiks elada ja ennast teostada. Tema vendadest elab nii mõnigi suurlinnas. Ka Hans ei jää Tallinnas seiklemisega hätta. Kõik pere lapsed, kellest ta ise kõige vanem, on siiani elus.
„Töö ja vaev meid elus aitas, mure oli see, mis meid kasvatas,“ tsiteeris Hans kuskilt laulust kõrvu jäänud elumotot.
Kas Hans ka tegelikult siinkandi kõige vanem traktorist on, jääb teadmata, sest sellist arvestust on raske pidada. Kui aga vanahärra soovib ennast niimoodi nimetada, siis pole mõtet seda kahtluse alla seada. Tegemist on teeneka, hästi toimetuleva ja elurõõmsa mehega, kelle heatujulisus võiks olla eeskujuks meile kõigile.
INDREK SARAPUU
