Teisipäeval, mil kõikjal Eestimaal peeti mälestusmiitinguid ja meenutati saatuslikke küüditamispäevi, seisid Põltsamaal represseeritute mälestusmärgi juures ka Hämarik Ruusna ja ta õde Aili oma perega. Kindlasti oli mõttes nendega ka kolmas õde Maire, kelle elutee on viinud kaugele Krimmi.
Koos õmblusmasinaga pikale teele
Tollel 1941. aasta 14. juunil oli nende peret välja saatma tulnud keegi venelane. “Mõistlik mees oli. Ütles kohe ära, et võtke kaasa, mis vähegi võimalik, et meid viiakse kauaks ajaks asumisele,” meenutab Hämarik, kes tollal oli 9-aastane. Maire oli temast kaks aastat noorem ja väikeõde Aili kaheaastane.
“Vaat, see ongi see talu, mille pärast meid ära viidi,” näitab Hämarik albumist pilti suure sopilise kahekordse elumajaga. Viljandist viie kilomeetri kaugusel asuvast Oksa talust sõidutati pere linna, sealt aga edasi Puka jaama rongile. Ema oli otsustanud kaasa võtta lisaks muule kraamile isegi õmblusmasina, mida tal ka lahkesti teha lasti. “Isa oli ju Viljandi maavalitsuse abiesimees. Eks ema aimas ette, et meid võidakse ära viia ja oli hakanud juba aegsasti asju varuma”.
Teel võidi veenduda, et kaugeltki kõigil väljasaadetutel polnud nii hästi läinud kui neil. Samas vagunis oli 80-aastane halvatud mees ja keegi naine kuuekuuse rinnalapsega. “Nende väljasaatjad olid omad eestlased, kellel ei jätkunud halastust,” leiab Hämarik.
Seda, et äraviimine neile kui lastele mingit suurt traumat oleks kujutanud, tema küll ei mäleta. Või oskasid täiskasvanud neid kõigest nii hästi säästa. Igatahes mäletab tollal plikaohtu Hämarik seda teekonda pigem kui seiklust, et sai sõita ja omavahel mängida.
Vatteri aknad ja kartulipudrust tordid
Elupaigaks sai Tomski oblast nagu ka paljudel teistel väljasaadetud eestlastel. “Alguses elasime kuus aastat onnis, siis ehitasime ise endale maja,” räägib Hämarik, kes tol ajal kandis perekonnanime Vatter. Onn tähendas viiekümne ruutmeetri suurust elamispinda, kuhu mahtus kolm peret kokku kolmeteistkümne inimesega. “Ei mäleta, et kitsas või paha oleks olnud või keegi omavahel riidu oleks kiskunud,” räägib Hämarik. “Siberi elu tegi inimesed teiseks, osati üksteisega arvestada. Käime selle onni elanikega praeguseni läbi.”
Lausa nälga Hämarik Siberist ei mäletagi. Seda aga meenutab küll, et nõgesed olid väga minev kraam. Need söödi väga ruttu kogu ümbrusest ära, nii et sügisel pidi neid kolme kilomeetri kaugusel korjamas käima. Kui nõgesed otsa said, siis korjati maltsa. “Aga ohakad olid maltsast paremad,” mäletab Hämarik. Igatahes oli hiljem õde Maire vana harjumuse kohaselt koguni Eestist Krimmi nõgesetaimi viinud ja sinna oma nõgesepeenra rajanud, sest Krimmis neid ei kasva.
“Midagi enam muuta ei saanud. Inimene leiab igast olukorrast väljapääsu. Peaasi, et masendusse ei lange,” leiab Hämarik nendele aegadele tagasi vaadates. Töökus aitab nii siin kui seal. “Me elasime pärast päris rikkalt, pidasime nelja lehma, sigu, mullikaid,” räägib ta.
Sünnipäevi peeti Vatteri peres aga alati kõigele vaatamata. “Meil oli väga leidlik ja haruldane ema,” ütleb Hämarik. Tordi võlus ta näiteks tähtpäevalauale isegi siis, kui midagi saada polnud. Pani kartulipudrule porgandirattad kaunistuseks ja punapeedist roosigi keskele. Hiljem, kui võimalused avanesid, tegi muidugi alati õigest kraamist ise ilusa ja magusa tordi.
Kui aga juba oma maja ehitati, tehti aknadki niisugused nagu Eestis. Siberis selliseid ei tuntud. Pärast käidi uudistamas ja siis tehti juba kogu külas samasugused järele. Neid hakatigi kutsuma siis Vatteri akendeks.
Jalgsi 45 kilomeetrit kooli
Keskkooli käisid Hämarik ja ta kaaslased neljakümne viie kilomeetri kaugusele Podgornõi linna. Selles koolis on aastate jooksul käinud kokku 88 eestlast.
Kuigi vahepeal oldi ka ühiselamus, tuli 45-kilomeetrine vahemaa käia ikka jalgsi. Kui kokku arvestada, sai kolme keskkooliaasta jooksul läbi käidud 900 kilomeetri ringis. “Me õppisime kõik hoolega, ikka sellise mõttega, et iseendale, mitte õpetajatele ega vanematele,” iseloomustab Hämarik kooliaega. Need viisteist eestlast, kes tollal kooli lõpetasid, teevad praeguseni igal aastal erinevas Eesti paigas kokkutulekuid. “Oleme kõik nagu õed ja vennad,” ütleb Hämarik.
Hämarikul on hästi meeles, kuidas ta kord Podgornõis tantsuvõistlustel koos teise tüdrukuga võitjaks tuli. “Mäletan isegi täpselt, mis mul seljas oli ja et mind kiideti, et kõndisin neljakümne viie kilomeetri tagant kohale ja jõudsin pärast seda veel võistlused ära võita.”
Pärast keskkooli tuli olla kaks aastat metsatööl. Raske oli pisikesel ja kleenukesel neiul, mis seal salata, eriti talvel, kui lumi meetripaksune ja pakane paukus. “Aga kui ilus loodus seal oli,” meenutab Hämarik parandamatu optimistina seda aega. Siberis pidas Hämarik ka oma pulmad ja sünnitas tütre, hiljem Eestis sai ta ka poja emaks. Abikaasaga Eestisse tulles tundus siin kõik võõras, läks umbes viis aastat, enne kui eesti keeles mõtlema sai hakatud ning elu ja inimestega tasapisi harjutud.
Siberis käinutel on teistmoodi silmavaade
“Olen rahul, et kõik teed on läbi käidud,” tunnistab Hämarik. “Oskan nüüd rohkem hinnata seda, mis inimesel sees on”. Kahekümne Siberi-aasta jooksul sai nähtud kõike. Seda, kuidas inimene nii murest murtud oli, et sellest kuidagi jagu saada ei suutnud, ja ka seda, kuidas mõnes inimeses mingil hetkel justkui loom välja lõi. Kõige rohkem aga siiski sai õnneks kogetud küünarnukitunnet ja arusaamist. “Inimene on seal, nagu loodus teda loonud, ei loe haridus ega miski muu, teesklust sellises olukorras ei ole,” võib Hämarik kinnitada.
Siberis käinud pidavat üksteist ära tundma isegi silmavaatest ja üksteisele otsekohe Sina ütlema. “Kord bussijaamas sattusin ühe naisega tükiks ajaks kõrvuti. Ta vaatas mind ja küsis siis, et kas ma olen Siberis olnud, et olen sellise kaastundliku silmavaatega. Meie arusaamised ja ellusuhtumised on tõesti teistsugused ja igast tühiasjast ei lase me ennast harilikult häirida.”
Juba enam kui nelikümmend aastat on Hämarik olnud Põltsamaal käsitööringi liige ning tunnistab endal olevat täieliku käsitöösõltuvuse. “Aga see on õnneks hea sõltuvus ja meil on haruldaselt tore seltskond,” ütleb ta.
Noorim õde Aili õppis Siberist Eestisse tulles õpetajaks. Maire, kes hiljuti leseks jäi, elab endiselt Krimmis. “Tema elu on seal. Võib-olla tuleb ta kunagi Eestisse, aga praegu ta ilmselt veel ei suuda. Tal oli nii hea mees ja nad elasid hästi. Tal tuleb oma armastuse eest veel tükk aega nutta,” räägib Hämarik.
VAIKE KÄOSAAR
