Halliku ja Kiisli ühiskülas pole ühtegi tühja maja

Ühisküla maa-alal laiub täies ilus ja hiilguses tüüpiline Vooremaa maastik kõrgendike ja metsatukkadega ning läbi voolava Haavakivi jõega. Majapidamised asuvad üksteisest enamasti suhteliselt kaugel, eriti Kiisli poolel. “Pikk ja lopergune küla,” ütlevad selle kandi inimesed ise. On siis siitkandi külade piire aegade jooksul nihutatud seda- või teistpidi ning külasid liidetud ja lahutatud, võib koduloo alastele uurimistele toetudes kindlalt väita, et tugev ja väga tegus maakoht on siin olnud läbi sajandite. 

Memmed peale ? ja kodu poole
Külavanema Kunnar Müürsepaga kohtume teisipäeval Saare vallamajas. Ameti poolest on Kunnar korrakaitseteenistuse nooremkonstaabel ning tema tööpiirkonna moodustavad peale Mustvee linna Peipsi piirkonna vallad Pala, Kasepää, Saare ja Torma. Kodukandis on külavanemal veel muidki kohustusi ja ameteid, üks olulisemaid kindlasti vallavolikogusse kuulumine. “Aktiivseid lolle peab ka olema,” naerab mees ise seepeale mürinal.
 Kunnar on juurtega Halliku küla mees. Siit on pärit ta emapoolsed vanavanemadki. Praegu elab ta koos abikaasa Maie ja nelja lapsega oma sünnikodu naabruses Lepiku talus. Kodutalus ema ja isa juures elab Kunnari vend Silver. Tema peres kasvab viis last. Kui Kunnar Halliku ja Kiisli küla lapsi kokku lugema hakkab, saab ta kaugelt üle kahekümne – temal endal vennaga kahepeale üheksa, Simodel kolm, Susil viis, Kividel ja Miilidel kolm, Tammel üks…Juba ainuüksi Palale, kus on mõlemale külale lähim kool, läheb iga päev koolibussiga viisteist last. Suuremad käivad kas Tartus või Palamusel. “Ei ole, jah, meie küla mehed maganud,” lõõbib külavanem Kunnar. “Lapsed on kõige tähtsamad,” ütleb ta siis aga väga tõsiseks muutudes. Nende pere Ly, Kai ja vanaisa järgi nime saanud Volli lähevad hommikuti Pala kooli ning pesamuna Ele Pala lasteaeda.
 Nagu külavanem kinnitab, on Halliku ja Kiisli külas praegu üle üheksakümne elaniku, igas vanuses ? lapsi, noori, keskealisi ja eakamaid. “Ja mis kõige tähtsam ? meil pole ühtegi tühja maja,” märgib Kunnar varjamatu uhkusega. Mitmed majad olevat ka uued püsielanikud saanud või siis suvilateks ostetud, mis siitkandi ilusat loodust ja suhtelist eraldatust silmas pidades ka imekspandav ei ole. “Igatahes elutegevus käib,” ütleb Kunnar.
 Siis paneb aga noor külavanem oma isiklikule mikrobussile hääled sisse ja läheb Saare sotsiaalkorteri juurde omanurga memmedele järele. Teisipäeviti käivad nimelt ümbruskonna külade pensionärid ja teisedki huvilised valla sotsiaalkorteris koos, kus siis ühiselt midagi küpsetatakse, tähtpäevi peetakse ning vahel ka külalisi ja esinejaid oodatakse. Või nagu ütleb Kiisli küla kaugemas nurgas elav Miia: “Käime siin oma aega viitmas”. Harilikult tullakse ja minnakse küladest keskusse kokku ikka valla bussiga. Kui aga Kunnar juhtub samal päeval Saarel olema, viib ta omakandi rahva ise koju. “Kuhu ma nad ikka jätan,” ütleb ta. Üksiti tehakse enamasti peatus ka poe juures ning siis poetab Kunnar igaühe tema kodu juures bussist maha.
 Vallamajas kohtume veel ühe Hallik-Kiisli küla jaoks väga olulise inimesega. See on endise Saare kooli kauaaegne õpetaja praegu pensionil olev Georg Filipov. Tema nimelt käib Hallikul kord nädalas Halliku Maanaiste Seltsi naisansamblit juhendamas. “Nad ju peaaegu kõik mu endised õpilased ja laulutüdrukud, nemad ka mu välja kangutasid,” ütleb õpetaja Filipov ning tunnistab, et andis Halliku laulurahvale sõrme ja nüüd ei raatsi enam ka ise kätt lahti lasta. “Naised tahavad koos käia ja oskavad nii koduse ja hubase õhkkonna seal vanas Halliku koolimajas luua,” tunnistab ansambli juhendaja, kes jagab ennast praegu kauaaegse Saare kapelli Peoleo ja Halliku laulurahva vahel. 

Kohaliku vaimsuse kants
 Halliku vana koolimaja juures peoplatsil ootavad meid Linda Olmaru ja Maie Malt, kes on võtnud oma südameasjaks siinse seltsitegevuse taastamise ning edendamise. Halliku kunagist koolimaja võidakse õigusega nimetada omakandi vaimsuse kantsiks, mida see ka läbi aegade tõepoolest olnud. Maie Malt, kelle juured siinkandis kindlalt kinni ja kes nüüdki suviti isatallu tagasi tuleb, on üsna põhjalikult uurinud kodupaiga Halliku ajalugu ning alustanud juba ka selle kirjapanemisega. Selle põhjal võib järeldada, et Halliku on läbi aegade olnud igapidi ärgas kant. Kui Maie Malt Eesti taasiseseisvudes isatalu tagasi võttis, otsustas ta ka hea seisma hakata Halliku Maanaiste Seltsi taastamise eest, mis oli olnud üks mitmest siinsest omaaegsest seltsist. 1997. aasta 24. veebruaril saigi 1937. aastast asutatud Halliku Maanaiste Seltsi taastamine teoks ning Maie Maldist sai selle eestvedaja. Linda Olmaru juhendamisel algas näitemängutegevus. Üheskoos ärgitati lapsi ja täiskasvanuid laulma ja tantsima. “Meie peamine põhimõte on olnud säilitada vanu rahvakalendri traditsioone ja tähtpäevi ning hoida ka Kodavere keelemurret,” kõneleb Maie. “Aga need lapsed, kellega alguses näidendeid ja tantse tegema hakkasime, on juba preilideks saanud ja nüüd tegutseme juba omakorda väiksematega,” räägivad naised.
 Ilusaid traditsioone on tänaseks juba õige palju. Igaks jaanipäevaks toob Linda Olmaru välja uue näidendi ning enamasti käiakse sellega ka mujal ümbruskandis esinemas. Meeldejäävalt tähistatakse nii rahvakalendri tähtpäevi kui ka emadepäeva, kevade algust, jõulupühi jne. Hingehoiu eest on aidanud hea seista ka Laiuse kirikuõpetaja Margit Nirgi. Kõige rahvarohkem olevat aga Hallikul jaanipäeva aegu, kui koolimaja juurde kiigeplatsile tuleb kokku oma paari-kolmesaja inimese ringis ligemalt ja ka päris kaugelt, nii et teeäär saab autosid tihedalt täis.
 Seekord jääb paraku käimata allika juures, mis Halliku külale nime andnud kunagisest üheksast allikast veel ainsana alles on jäänud. Aga tuleb tunnistada, et Halliku seltsitegevus ja ajalugu on eraldi teema, mis edaspidi ka omaette kirjatükki vajab.
                                                                                   
Einarahva pere ja Toropid metsa ääres
 Halliku ja Kiisli küla piirimail, kus maastik õige maaliliseks muutub, on Einarahva talu. Ulvi ja Taivo Tamm, kes siia kolm aastat tagasi koos viiendas klassis käiva Tamoriga elama asusid, jätsid selle talu isemoodi nime suurima heameelega alles. Ka kõike muud algset, mis selles kunagises talus olnud, on nad püüdnud võimalikult endisel moel alles jätta ja midagi lõhkuda pole raatsinud. Imekombel on vahepeal kaksteist aastat tühjalt seisnud elamises tervena säilinud kõik see, mis siin olnud. Nendele on praegune pererahvas andnud uue elu ja hingamise, mis ülejäänuga suurepäraselt koos eksisteerivad. Lisaks kõigele tõi Taivo kööki söögilauaks oma vanaisa tehtud laua ja seegi on kogu perele väga armas.
 Kunagise Einarahva talu järeltulijad olevat siinset majapidamist päris kaua aega müüa üritanud. “Keegi ei tahtnud siia pärapõrgusse jääda,” teavad Ulvi ja Taivo. Ulvi näitab tervet albumitäit pilte sellest ajast, kui nad Einarahvale elama asusid. Neilt on näha, millest nad “tasapisi läbi närinud” on, nagu Ulvi ütleb. Pidi lausa hulljulgus olema, mis alustama sundis. “Taivo oli eestvedaja,” tunnistab Ulvi. Nüüd jäävad möödujadki enamasti tee äärde seisma ja vaatama. “Küll teil on siin ilusaks läinud,” on mõni öelnud. Mismoodi see ilusaks minemine tegelikult kulgenud on, sellest teavad muidugi ainult pererahvas ise ja nende lähemad sugulased ja sõbrad rääkida.
 Seda, kuidas harakad õues toimetavad, metsjänesed õues ringi lippavad või põder uudishimulikult õue peale kaeb, olevat vahel väga lõbus vaadata. “Kui hommikul näed, saab terveks päevaks hea tuju,” ütleb perenaine. “Ja kui tahad, võid kasvõi kõva häälega üle õue ja metsa hõigata”. Päris alguses olevat siinne pererahvas metsloomadele omajagu segadustki põhjustanud. “Eks nad pidasid seda ilmselt juba oma territooriumiks,” arvavad Ulvi ja Taivo. Igatahes oli sokk metsast veel kaua käinud õues kaukaasia lambakoera Tutiga vastastikku haukumas, jänesed aga vaatasid kassiga tõtt ja jooksid ukse ees inimestel peaagu et üle jalgade. Nirgid elavad maja all praegugi.
 Einarahva talul on praegu maad kokku 26 hektari jagu. Kasvatatakse jõudumööda sigu, küülikuid ja kanu. “Kõige tähtsam on hingerahu,” teab noor pererahvas.
 Toropeid, kelle eluase jääb Einarahva talust mitme kilomeetri kaugusele metsade keskele, võiks vanuse poolest Ulvile ja Taivole isaks-emaks või isegi vanavanemateks pidada. Jaan ja Berenice Toropil on seljataga keerulised elukäigud ja saatus pole kummagi vastu just helde olnud. Venemaa eestlaste järeltulijana on Jaan läbi teinud küüditamised ja tõelised sõjapõrgud ning suurel käsitöötegijal Berenicel ehk lihtsalt Miial on selja taga raske operatsioon.
 Maja ostsid linnainimestest Miia ja Jaan siia põliste metsade äärde juba kolhooside aegu. Algusaastatel istutatud puud on suureks kasvanud ja koduümbrus mälestustest tulvil. Nüüd tunnevad nad suurimat heameelt sellest, et hiljaaegu kolisid läheduses kaua aega tühjana seisnud majja uued elanikud. “Saime endale väga asjalikud naabrid,” kiidab Miia.  
  
 VAIKE KÄOSAAR