Eestimaa Rahvaliidu ja tema eelkäija Eesti Maarahva Erakonna üks programmilisi seisukohti on alati olnud see, et riigile strateegiliselt tähtsate ettevõtete erastamine, kui seda üldse tehakse, käib Riigikogu otsusega. Alates 1995. aastast käis äge võitlus riigile tähtsate ettevõtete nimekirja üle. Põhiliselt vaieldi sel teemal, millised ettevõtted on riigile strateegiliselt tähtsad. Algul oli nimekirjas ca 30 ettevõtet, sh Eesti Raudtee. Kolmikliidu võimule tulles 1999. aastal see nimekiri sisuliselt likvideeriti. Laari valitsuse põhimotot ? kõik müügiks ? aitas teostada Eesti Erastamisagentuur, kelle üks viimaseid ülesandeid oligi Eesti Raudtee ?mehele panna?. Seda vaatamata paljude asjatundjate hoiatustele ja meie hea õpetaja Inglismaa raudtee kurvale erastamise näitele. Eriti halenaljakas oli erastamise algfaas, kus meie julgeolekukorüfeed eesotsas Eerik-Niiles Krossiga püüdsid nn strateegilise investori rolli sokutada tuntud lõunamaised sullerid Sposato ja Angotti. Selle ebaõnnestumise järel toodi mängu müstiline nõustamisfirma GIBB, kellele asja ees teist taga anti 75 miljonit krooni, et kõrvaldada eestimaised erastajad RER-i näol. Ja 13. detsembril 2000. aastal pandi lõpuks hääletusele EEA-s Eesti Raudtee erastamine. Selle müstilise ja jõhkra soperduse vastu olid toonases EEA nõukogus vaid kaks inimest: Liina Tõnisson hääletusele panijana ja Tiit Tammsaar. Mäletan väga selgelt, kuidas meid selle eest hurjutati ja tagurlikuks sõimati. 2005. aasta lõpul ? kui on selgunud, et see, millest räägiti ja mille eest hoiatati, kuid millest ei hoolitud, on saanud kurvaks tõsiasjaks ?, sellest millegipärast enam ei räägita. Kolmandiku võrra raskemad ameerika vanad vedurid on raudtee infrastruktuuri viinud haletsusväärsesse seisukorda.
Täpsem erapooletu analüüs kahtlemata seisab alles ees, sest keegi ei tea praegu väga täpselt, millises seisukorras on raudtee sillad, viaduktid, rööpad ja liiprid, ühesõnaga infrastruktuur tervikuna. Ja ilmselt oleks õige teha selline analüüs enne kui hakata soetama seitset tänapäevast ja väga kallist reisirongi. Sest mis kasu on heast rongist, kui meil pole korralikku raudteed, mida mööda reisijaid ohutult sõidutada. Rõhutaksin sõna ?ohutult? eriti kontekstis viimasel ajal üha sagenenud raudteeõnnetustega kogu maailmas. BRS-i nõukogu esimehe Edward Burkhardti süüdistus Eesti valitsuse aadressil väidetavas kiusamises on aga tõesti halenaljaks või pigem küüniline ja näitab veel kord, et osa meretaguseid ärihaisid peab meid eestlasi ikka veel kiviaja pärismaalasteks, kellelt naha üle kõrvade tõmbamine peaks olema iga õige ?ärimehe? püha kohus. Tuletagem meelde jänkide käitumist Järvakandi Klaasi või Eesti Energia erastamisel. Ja siinkohal oleks kõigil eestlastel kasulik meelde tuletada selle välisministri nime, kes räuskas, et kui Eesti elektrijaamade korstnas USA lippu lehvimas ei ole, siis me NATO-sse ei saa. Toomas Hendrik, kas see oli ikka ?lapsesuu? hüüatus?
Nii et meil kõigil on, mille üle mõelda, ja vähemalt oma vigadest õppida, kui me teiste omadest (Inglismaa raudtee) õppida ei tahtnud. Aga ju see ongi meie eestlaslik omapära. Kahjuks läheb see tihti kalliks maksma ning kahjuks ikka ja jälle ilmneb selle puhul ühiskonna vähese sidususe, kogu rahva kogemuste ja tarkuse oskuslik kasutamine otsuste langetamisel ja riigi edendamisel. Aga me saame neist vigadest üle niikuinii!
Tiit Tammsaar
EEA nõukogu liige 1995. aastast kuni lõpuni,
Rahvaliidu aseesimees
