Tagantjärele on raske tõestada, kui tõsine see surve tegelikult oli, sest mingit kirjalikku märki ei ole sellest kuuldavasti säilinud. Samuti on võimatu öelda, mis siis Eestiga oleks rahvusvahelises plaanis juhtunud, kui sammas oleks rahule jäetud. Ja kas välisminister Ojuland ikka oleks samba allesjäämise puhul tagasi astunud, nagu praegu väidetakse.
Surve pole midagi uut
Nii või teisiti ei ole see esimene kord, kus Eesti mõnes ainult teda puudutavas küsimuses on jäänud mõne riigi või rahvusvahelise organisatsiooni pressi alla. Õigemini ei olegi olnud aega, mil meile ei oleks ühes või teises küsimuses survet avaldatud. OSCE nõudel on Eesti korduvalt teinud järelandmisi kodakondsus- ja keeleküsimustes. Ja mis see Euroopa Liitu ja NATO-sse astumise protsess muud oli kui pidev kohanemine ja kulpilöömine selle nimel, et klubisse sisse pääseda. Lausa klassikaks on muutunud Narva elektrijaamade erastamiskatse USA firmale NRG Energy. Eestit isegi ähvardati, et kui ameeriklased oma ei saa, ei pääse Eesti NATO-sse. Survele suudeti aga vastu seista, ja midagi hullu ei juhtunud.
Pilku lähiajaloole heites võib laias laastus nõustuda mõttekäiguga, et ELi ja NATOsse saamise nimel olid kõik tehtud järelandmised ja mugandumised paratamatud (seda pidid tegema ka teised Ida- ja Kesk-Euroopa riigid). Iga koolipoiss peab oma eksamid ära tegema, kui ta tahab järgmisse klassi saada või kooli lõpetada.
Muutunud olukord
Häda ongi selles, et praegune olukord on hoopis teine. NATOsse ja Euroopa Liitu vastuvõtmisega on Eesti sooritanud piltlikult öeldes küpsuseksami. Kõik paberid ja atestaadid on korras ja templidki alla löödud. Isegi OSCE kolis siit minema ja andis välja ?indulgentsi?, et meil ei ole inimõigustega mingeid probleeme.
Just see on see võti, mille valguses hinnata ka Lihula samba mahavõtmist. See lihtsalt ei ole ühele suveräänsele riigile sobilik, et lihtsalt mingite diplomaatiliste koridoride sosinate peale tormatakse oma rahva ja tema ajaloo vastu. Kasutatud meetoditest ei maksa rääkidagi, sest see piinlik teema vajab omaette kommentaare.
Utreerides võib öelda, et Eesti ei oska veel iseseisva riigina käituda ning meie võimumeestel puudub oskus olukordi ette näha ja ennetada.
Nüüd öeldakse, et valitsus oleks pidanud tegema kõik selleks, et sellise sümboolikaga sammast poleks üldse üles pandud. Jutt muidugi õige, kuid ega see probleemi ei lahenda.
Lihula kui jäämäe tipp
Probleem pole mitte sambas, vaid selles perioodis Eesti ajaloos, mida sambaga taheti mälestada. Eestis tuleb vääramatu kindlusega igal aastal tähtpäevi, mida tahavad tähistada nii Punaarmees teeninud kui ka Saksa sõjaväes võidelnud. ?lihulad? kummitavad Eestit sama järjekindlalt nagu neli aastaaega.
Riigijuhtidel on tegelikult kaks võimalust kogu see probleemidepundar läbi raiuda. Esimene neist on siseriiklik. Ajalugu tuleb laial ühiskondlikul pinnal läbi vaielda ja mingile konsensusele jõuda.
Kui see on tehtud, võib ka sambaid püsti panna, sest siis peaks olema kõigile vastuvõetav, kuhu see sammas tuleb ja millist sümboolikat ta kannab. Teine ülesanne on välispoliitiline. Meie Lääne partneritele tuleb rahulikult ja kui vaja kasvõi puust ette teha meie ajaloo keerdkäigud. Ainult nii saab vältida olukordi, kus riik kumminuiadega oma rahva vastu läheb ja valitsus jätab endast mulje kui välisriikide ees lömitaja. Siis jääb vähemaks ka võimalus kasutada ajalugu meie idanaabripoolseteks provokatsioonideks.
Praegu aga oleme sunnitud tõdema, et ?taheti parimat, aga kukkus välja nii nagu alati? ehk siis vastupidi loodetule. Lihula samba mahavõtmisega taheti Venemaa käest trumbid ära võtta, kuid tegelikult jagati neid vastasele lausa süle ja seljaga.
Ei kujuta ette, mis võiks Moskvat rohkem rõõmustada kui Lihulast alguse saanud ja ilmselt veel pikka aega jätkuv nn monumentide sõda. On ütlematagi selge, milline julgeolekurisk siin peitub.
Kusagil oodatakse pikisilmi siseriiklikku plahvatust Eestis ning valitsuse käpardlik käitumine Lihulas ning selle põhjendamiseks toodud õõnsad argumendid tõid selle plahvatuse ohtlikult lähedale. Jääb üle vaid loota, et rahvas on targem kui tema valitseja. Siiamaani on eestlased sellega ikka hakkama saanud.
Peeter Kaldre
ETV
