Presidendi nimi oli Eduard ?evardnadze, kes usutavasti ka paljudele eestlastele nägupidigi teada. Kõmistaja oli pealinna Tbilisi volikogu esimees Mihhail Saaka?vili, keda vaevalt et keegi enne novembrisündmusi teadis – kui mitte arvestada neid tuhandeid pealinlasi, kellele ta oli lubanud katused ja liftid korda teha ja kelle ees ta oma lubadusi oli ka täitnud.
Sellest nädalast alates aga peavad vähemalt mälumängurid ja leksikonide koostajad meelde jätma, et Gruusial on uus president.
Formaalselt on küll enneolematult suure toetuse kogunud ja vaid mõne protsendi valijate poolehoiust ilma jäänud Saaka?vilil veel kolm nädalat aega, enne kui ta presidendiametisse vannutatakse, kuid et tema võit oli juba ette peaaegu kindel, ei anta talle usutavasti eriti aega end loorberitel hellitada, vaid oodatakse kohe tegusid.
Ja neid seisab «rooside revolutsiooni» lainel võimule tulnud 36-aastasel mehel ees hulganisti. Maailmale esitas ta oma programmi paar päeva enne valimisi mõjukas majandusajalehes «Financial Times», tuues kolme põhipunktina välja suhted Läänega, suhted naabermaadega ning majandusreformid, mis kõik omakorda mahuvad mõiste «demokraatia» alla.
Suhted Läänega on usutavasti neist programmipunktidest kõige hõlpsamini korraldatavad: lõppeks peavad mitmed vaatlejad ?evardnadze võimust loobumist ja sisuliselt Saaka?vilile riigipea tooli kättemängimist just suuresti Ameerika Ühendriikide teeneks.
USAga olid suhted tihedad juba eelmisel presidendil, kuid nelikümmend aastat noorema Saaka?vili plussiks on kindlasti seegi, et oma juristihariduse omandas ta just Ühendriikide nimekates ülikoolides.
Vahest pole ebaoluline seegi, et Saaka?vili programmis eraldi välja toodud lähenemine NATOle langeb ajale, mil organisatsiooni asub juhtima uus, hollandlasest peasekretär. Otsekui kokkusattumusena on ka uue riigipea abikaasa hollandlanna, kes juba on suutnud tublisti kaasa aidata kahe maa varem peaaegu olematu kaubavahetuse arengule.
Milliseks kujunevad uue riigipea ja seeläbi terve Gruusia suhted Venemaaga, on mõistagi tähenduslikum – sellest sõltub tugevasti ka see, kas Gruusial õnnestub taastada riiklik terviklikkus. Veel enne valimisi käis Saaka?vili Põhja-Osseetias, mis on avalikult deklareerinud oma soovi liituda Venemaaga. Põhja-Osseetia liidril ei jätkunud küll jõudu Saaka?vili visiiti takistada, kuid seda tugevam oli sõnatulv. Samuti ripub lahku löönud Abhaasia tagasisaamine ära suurel määral Moskva positsioonist, rääkimata juba Tbilisi ihast lahti saada maal seniajani olevatest Vene sõjaväebaasidest (kui õnnelikuna võivad eestlased end tunda, et meil õnnestus neist vabaneda kohe taasiseseisvumise algul!)
Omakorda sõltuvad kõikvõimalikud välissuhted aga uue presidendi suutlikkusest viia läbi tegelikud majandusreformid, ennekõike aga juurida välja ?evardnadze ajal lokkama löönud korruptsioon. Sest õigupoolest on Gruusia saanud miljardeid dollareid välisabi, mis lubanuksid nii majandust elavdada kui ka muul moel riiki tugevdada – suurem osa sellest on ent õhku haihtunud (või oleks õigem öelda: muutunud «pumba juures» olijate villadeks ja kopsakateks pangaarveteks).
Eeldused selleks on uuel riigipeal olemas: poolteist aastat justiitsministrina töötades tekitas ta tõelise furoori, kui lajatas ühel valitsusistungil lauale fotod kaasministrite ja muude kõrgete riigiametnike villadest ning nõudis uurimist, kuidas saab selliseid asju püstitada sajadollarilise kuupalga juures. Aga aega ei ole talle palju antud.
Marek Laane
