Möödunud nädalavahetusel peeti Jõgeva Muusikakoolis kolmeteistkümnes pärimusmuusikalaager, mille osalejate arv oli gripilaine tõttu rekordiliselt väike.
iii
Jõgeva pärimusmuusikalaagrit korraldatakse kaks korda aastas – aprillis ja novembris. Reeglina külastab laagrit umbes paarkümmend õpilast üle terve eesti, kuid sel korral pidid korraldajad leppima vaid oma kooli lastega, sest paljud osalejad mujalt võitlesid külmetushaigustega.
Sellegipoolest ei visanud idee autor Eha Niglas „püssi põõsasse” ning otsustas laagri, läbi viia.
Laagris osales üksteist noort pillimängijat, kellest kaks on juba Jõgeva muusikakooli lõpetanud. Pillimängu õpetasid Eha Niglas, rahvamuusik Marju Varblane ning Kiviõli Kunstide Kooli kandleõpetaja Kaarin Aamer, kes kõik on ka Viljandi Kultuuriakadeemia vilistlased.
Lastele õpetati erinevatest kultuuridest pärit muusikat. Lisaks eesti rahvaviisidele mängiti rootsi, soome ning isegi aafrika pärimusmuusikat. Pilli mängiti suures rühmas, kus igaüks mängis seda instrumenti, mida ta koolis õpib. Laagriansamblis olid esindatud viiulid, flöödid, akordionid, kannel, torupill, trumm ning helikon (kaelaskantav tuuba).
Väikekandle-vaimustus
Lisaks oma instrumentidele õpetas Kaarin Aamer laagris kõigile osalejatele ka väikekandlemängu.
“Lapsed pole varem sellise pilliga kokku puutunud ning nad on sellest üsna vaimustuses. Meie kandis väikekandle vastu nii suurt huvi üles ei näidata, tõenäoliselt selle tõttu, et meil õpetatakse seda koolis,” selgitas pillimänguhuvi õpetaja Aamer. Tänu sellele, et laagrist osavõtjaid sel korral niivõrd vähe oli, jagus ka väikekandleid kõigile.
Pärimusmuusika tähendab pillimängu koos lauluga. Enamik lugusid mängiti kaasa lauldes. “Kuremäe kelladele“, mida mängiti väikekanneldel, loodi sõnad kohapeal. Lapsed laulsid loos sellest, mis on nende meelistegevused, mida neile üldse teha ei meeldi ning mis neile laagris siiamaani enim meeldinud on.
Laulust tuli välja, et lapsed on rahul oma õpetajatega, meeldib kandlemäng ning kiidusõnu jätkus ka toiduvalmistajatele.
Kõik lood õpiti selgeks kuulmise järgi, noodikirja kasutamata. “Solfedžot me siiski päris kõrvale ei jäta. Pärast lugude mängimist analüüsime viisi ning määrame helistiku, aga noodi järgi ei mängi,” selgitas õpetaja Niglas.
Kuna õppijate tase on erinev, siis mõeldi algajatele välja lihtsustatud mänguvõtted. “Need, kes pilli veel päris hästi ei valda, mängivad näiteks saadet. Tegime nii, et kõik saaksid hakkama,” sõnas Niglas.
Mängijaid tantsijatest rohkem
Distsipliiniprobleemi laagris juhendajate sõnul ei olnud. “Reede õhtul nad eriti magama ei tahtnud minna, kuid aega sisustati pillimänguga,” tunnistas kandleõpetaja. Ka pauside ajal ei kadunud keegi kusagile ära, vaid lauldi ja mängiti ringmänge. “Mulle tundub, et Eha Niglas on õpilased hästi välja koolitanud, sest pillimängu ajal keegi omavahel ei lobise ning kõik käivad korralikult tundides,” kiitis Kaarin Aamer.
Laagrilised mängisid muusikat ka tantsuklubile. “Tavaliselt on muusikuid tantsijatest rohkem,” nentis Niglas, kes käib mängimas ka mujal tantsuklubides ning senimaani on Jõgeva tantsuklubis kõige vähem osalejaid olnud.
“Tegelikult inimestel huvi tantsuklubi tegevuse vastu on, kuid nad ei julge ise kaasa lüüa,” tõdes Niglas. Tema sõnul on olnud juhuseid, kus saal on puupüsti täis, kuid on olnud ka kordi, kus kohal vaid viis tantsijat. Tantsijaid juhendab Triinu Nutt, kes lisaks traditsioonilistele eesti tantsudele ka naaberrahvaste tantse õpetab, näiteks läti, tatari, portugali ning jugoslaavia tantse.
“Samas ei tantsita alati paaris, vaid ka ringis ning vahel ei pea partnerid olema mees ja naine,” selgitas Eha Niglas, julgustades edaspidi rahvast aktiivsemalt tantsuklubis osalema.
iii
EILI KOITLA
