Graafikas käsi valgeks

 

Tosin kunstihuvilist, kes osalesid märtsis Jõgeva kunstikoolis toimunud graafikakursusel, tõdesid selle käigus, et inimese nägu kannab infot, mille olemasolust ta ise teadlik ei pruugi olla ning mida varjata on võimatu. 

 

Kõik sai alguse trükipressist, mis Jõgeva kunstikoolis ammu olemas, aga mida viimasel ajal suurt kasutatud pole. Kunstikooli asendusõpetajal Ene Luik-Mudistil tuli nimelt mõte kutsuda oma kunstiakadeemia aegne kursusekaaslane, graafik Kai Kuusing pressi üle vaatama ja töökorda seadma. Et tal rohkem põhjust Jõgevale tulla oleks, sai korraldatud 18-tunnine graafikakursus täiskasvanud kunstihuvilistele. Kaasa tegid selle ka mitu kunstikooli õpetajat.

Kõige põrutavama uudisena said kursuslased 13. märtsi hommikul kohale tulles teada, et tegema hakatakse autoportreesid.

„Oleks seda ette teadnud, poleks tulnudki,” ohanud mõned. Ent endas ja oma võimetes kahtlemiseks kellelegi aega ei antud, vaid pakuti hoopis tehnilist abi: kunstikooli juhataja Anne Nurmik jäädvustas kursuslased digikaamera abil, printis fotod välja ja nende järgi autoportreesid tegema hakatigi.

Barjäärist üle

„Kai Kuusing oleks küll eelistanud peegli järgi joonistatud portreesid, ent paraku polnud nii lühikese kursuse raames selleks aega,” ütles Ene Luik-Mudist. „Foto kasutamine aitas kursuslastel ka ülesande raskusest tingitud psühholoogilisest barjäärist jagu saada.”

Autoportreede loomisel kasutati kuivnõel- ja carborundum-tehnikat, ent nende mõnevõrra tänapäevasemas variandis: metallist trükiplaadi asemel kanti joonis pleksiklaasist plaadile. Kuivnõel-tehnika puhul kraabiti kujutis pleksiklaasi pinnale väikese naaskliga, carborundum-tehnika puhul „joonistati“ see klaasile PVA-liimiga ning raputati seejärel liimi pinnale kivitolmu. Kui kuivnõel-tehnikas trükiplaat oli kohe kasutuskõlbulik, siis carborundum-tehnikas plaat pidi enne kuivama.

„Kuivnõel-tehnika puhul hakkasid esimesed tõmmised trükipressi alt tulema juba tund aega pärast töö algust,” ütles Ene Luik-Mudist. „Carborundum-tehnika puhul lisas aga põnevust see, et pärast plaadi värviga katmist ja kujutise väljapuhastamist sai teha mitu tõmmist, mis üksteisest üsnagi erinesid. Selles tehnikas portreed tulid võrreldes kuivnõel-tehnikas töödega üldse maalilisemad ja „metsikumad”.”

Pikad tööpäevad

Kolm kursusepäeva, kaks laupäeva ja üks pühapäev, kujunesid tegelikult kõik pikemaks kui kavandatud. Ning tegelikult tuldi kokku veel neljandalgi päeval, et tööd signeerida ja kunstikooli koduks oleva spordikeskuse Virtus fuajeesse näitusele panna.

Näitus sai hea ning kursuse juhendaja ja kursuslased olid nii selle kui ka üksteisega väga rahul.

„Inimesel peab olema vahel aega iseendaga tegelda ja selle võimaluse graafikakursus andis. Andis ka kogemuse, et infot, mis inimese näkku kirjutatud, pole võimalik varjata,“ ütles Ene Luik-Mudist.

Graafikakursust toetas küll Eesti Kultuurkapitali Jõgevamaa ekspertgrupp, ent suurema osa kursuse maksumusest pidid osalejad siiski ise kinni maksma. Heldur Lääne, Lea Metsmehe, Liina Kaljuvee, Tiina Laanesoo, Anne Nurmiku, Valve Zopi, Ene Luik-Mudisti, Katrin Tamm-Kuusiku, Ene Kõnnussaare, Anne Ördi, Jaan Vahtla ja Rita Mäemuru graafilisi autoportreesid saab Virtuse fuajees näha praegugi.

iii

RIINA MÄGI

blog comments powered by Disqus