17.11.2009
blog comments powered by Disqus
Kuigi räägitakse Schilleri juubeliaastast ja möödus 250 aastat tema sünnist, on juubilar ka Goethe, sest nende vanusevahe oli kümme aastat. Kuigi maailm on harjunud, et neid klassikuid alati „paarisrakendina” välja pakutakse ja kuigi nende koosmõju on vaieldamatu, valib lugeja süvenedes ikka ühe neist ja teine jääb hingele kaugemaks.
Domus Dorpatensise tänuväärne töö
„Harva on inimestevaheline sõprus jätnud kultuurilukku nii sügava jälje, et saab rääkida lausa omaette epohhist, kuid kahe Saksa kirjanduse suurkuju, Friedrich von Schilleri ja Johann Wolfgang von Goethe napilt 11 aastat (1794-1805) väldanud tihe läbikäimine on kuulsaks saanud Weimari klassika nime all,” seisis ürituse kutsel. Tuleb tunnistada, et Domus Dorpatensis (rohkem infot www.dorpatensis.ee) teeb tänuväärset tööd, korraldades oma Tartu südalinnas raekoja kõrval asuvas majas üritusi, mis rikastavad Lõuna-Eesti kultuurielu, teadustegevust ja ühiskondlikke suhteid. Schilleri juubeliaastat on tähistatud Saksamaa Liitvabariigi Suursaatkonna toetusel ja selleteemalisi kultuurisündmusi on korraldatud juba mitu.
Seekordne loeng käsitles kahe suurvaimu sõprust ja lektor, kelle igapäevateemaks on hoopis saksa nüüdiskirjandus, põikas kahe sajandi taha, et tuua välja Schilleri ja Goethe iseloomude erinevusi ja selgitada välja, kas ja kui palju nad teineteiste loomingut on mõjutanud.
Schilleri vabadusemõte innustab
“Schilleri ideed ja teosed on ka tänapäeval veel aktuaalsed – näiteks tema mõtted inimese olemusest ning küsimus, mis teeb inimesest parema inimese. Haridusel ning alles haridusega inimese vabastamisel on Schilleri teostes oluline roll. Nii väikeses riigis nagu Eesti tuleb ilmsiks, kui tähtsad on haritud kodanikud riigi edukale arengule. Schilleri vabadusemõte ei ole inimesi innustanud ainult Saksamaal, vaid ka Balti riikides, eriti tudengeid,” teab “Schiller 250” projektijuht, Domus Dorpatensise büroo juhataja Uta Kührt.
Seminar „Schilleri ja Goethe vaheline sõprus” oli sarja kolmas üritus, varem toimunute teemad on olnud „Schiller – poeet ja oma aja mässaja” ja „Schilleri filosoofilised kirjutised”. Sarja viimane üritus on seminar „Schilleri teosed“.
Sõprus kui vastupanu triviaalsusele
Kahe suurmehe esimene kohtumine oli põgus ja ebavõrdne, Schiller oli alles koolipoiss ja Goethe juba klassik. Esialgu Goethe pigem vältis kontakti Schilleriga, sest ta ei mõistnud tema „Röövlite“ sõnumit. Kuis nii menukas, miks rahvas aplodeerib? „Röövlites” vaatas Goethele vastu kõik see, mida ta oli tahtnud seljataha jätta, millest ta eemaldus.
Teine kontakt toimus aastal 1788. Saksa kultuuriloos on kaks olulist kirjanduslikku ja filosoofilist ajakirja, mida Schiller välja andis ja just tänu neile suhtles ta kõikide silmapaistvate isikutega tollases Saksa kultuuriruumis. Hilisem sõprus Goethega algas sellest, et Goethe nõustus neile ajakirjadele kaastööd tegema.
Goethe ja Schilleri kirjavahetuse maht on 1000 lehekülge, aastaid vahetasid nad kirju iga päev. 1888. aastal andis Goethe selle kirjavahetuse trükisena välja ja hiljem on sellest avaldatud kordustrükke.
On kindel, et mõlema looja aastatel 1795-1805 sündinud teosed on läbinud tiheda kriitikasõela. Goethe ja Schiller arutasid, missugune peab olema kaasaegne luuleteos, et see suudaks võistelda antiigiga; kuidas kunstiteoreetilisi ideid igapäevaellu rakendada jne. Nende päevapoliitika huvist pole midagi teada, küll aga on meie päevini elav nende huvi esteetika ja antiigi vastu.
Goethe ja Schiller moodustasid vaimse ühenduse ehk liidu ega tahtnud muganduda massilugeja soovidega. Nad elasid ajal, mil toimus lugemuse revolutsioon. Aina uued elanikkonna kihid õppisid lugema, mis tähendas kirjanduse madaldumist, vastutulemist triviaalkirjandusele. Goethe ja Schiller astusid koos vastu kirjanduse kommertsialiseerumisele, nende sõprus oli vastupanuakt triviaalsusele.
Goethe vajas Schillerit kui peeglit
Mattheuse sõnul sündis kirjanike erinevate karakterite ja esteetiliste arusaamade läbi teineteise täiendamine ja viljakas sümbioos. Nad olid vastandlikud loojanatuurid, kelle kohtudes tekkis särisev ja arendav õhkkond, võimalus ennast täiendada. Kumbki ei paindunud teise seisukohtade alla, kumbki ei domineerinud selles sõprussuhtes, vaid leiti kuldne kesktee, mis sisaldas mõlemate mõtteid, kuni selleni, et anti välja Xeniaid, millest pole teada, kumb need on loonud.
Näiteks 1796. aastal ei möödunud ühtegi päeva Xeniateta, mis on kirjutatud päevakajalistel teemadel või vastuseks Schilleri ajakirja „Die Horen“ kriitikale. Kunagi polnud aga teada, kumb on nende taga, sest tegemist oli ühisprojekti ja ühistööga.
„Minu vaimumaailm on väiksem, ma läbin selle kiiremini ja tekitan mitmekesisust, Teie püüdlete selle poole, et oma suurt maailma lihtsustada. Teil on valitseda kuningriik, minu mõistete perekond,” kirjutas Schiller. Sinasõpruseni ei jõudnud nad kunagi.
Mattheuse kinnitusel oli Schiller inimene, kes valdas võtteid ja tehnikaid, suutes mõtetega tundeid ohjeldada ja valitseda, Goethe loomingut juhtis aga intuitsioon ja keha. Goethe hoiatas Schillerit liigse teoretiseerimise eest ja ergutas usaldama intuitsiooni.
Schiller vältis Goethe eraelu
Suurem osa Schilleri loomingust on mõjutatud nende sõprusest Goethega, ka sõpruse algatajaks ehk kontakti otsijaks oli just Schiller. Goethe oli see-eest hiljem ka perekonniti suheldes palju südamlikum: alati, kui Goethe külla tuli, tõi ta midagi kaasa — kala, juur- või puuvilja. Kui Schilleri naine oli haige, valvas ka Goethe haigevoodi ääres. Schiller seevastu on oma kirjades vaid mõnel üksikul korral Goethe elukaaslasele Christiane Vulpiusele tervitusi saatnud.
„Schiller ei tunnistanud registreerimata suhet, vältis Goethe eraelu,” rääkis lektor Mattheus.
Tartus jõuluvana asemel Goethe
Johann Wolfgang von Goethe elab Tartus Kastani 1. Nii et suuremad lapsed, kes enam jõuluvanasse ei usu, võivad kirjutada Goethele.
Tartu Saksa Kultuuri Instituudi juhataja Malle Ploovits selgitas, miks on Tartus Goethe tuba, kui Goethe pole kunagi kõndinud Tartu tänavatel ega sõpradega Toomemäel jalutanud: “Goethe on saksa vaimsuse kandja, temanimeline selts asub samuti meie majas Kastani 1. Sovjetiseerimise ja venestamise ajal polnud sakslus ja saksameelsus soositud. 1990. aastad aga tõid laviinina välja, et Eesti on kuulunud saksa kultuuriruumi.”
Goethe seltsile kuulus palju teoseid, väärtuslikke raamatud, mida polnud katalogiseeritud, sest MTÜ-l polnud nende hoidmiseks raha ja nende väärtus polnud tartlastele nähtav, ometi oli see tõeliselt klassikaline raamatukogu. Raamatud olid keldris hoiul, kuni realiseerus idee Goethe toast. “Mulle korraga tundus, meie majas on täpselt tema nurgapealne tuba Frankfurdis!” kinnitas Ploovits, et peale Goethe monograafia lugemist ja tema lapsepõlvekodu üle mõtisklemist leidis ta mitmeid sarnasusi Goethe lapsepõlvekodu ja Kastani tänava maja vahel, mis on üle 100 aasta vana. (Rohkem infot Saksa Kultuuri Instituudist kodulehel www.dki.ee).
iii
JAANIKA KRESSA
