Inimesed ei suuda elada kümnetele tuhandetele lehekülgedele kirja pandud seaduste järgi. Aga just nii palju on meil ja mujal riikides seadusi. Tegelik elu käib enamasti kirjutamata seaduste järgi, mille inimesed on omandanud väikelapse ja nooruki eas vastava riigi kultuurikontekstis.
On selge, et iga inimene soovib elada endale sobivas tempos. Osad inimesed soovivad rohkem muutusi ja tahaksid katsetada uusi asju, teised on alalhoidlikud ja muutusi eriti ei soovi. Kas selle põhjal saaksime teha järelduse, et muutuste pooldajad on positiivsed progressi pooldajad ning muutuste vastased on negatiivsed stagnandid?
Vene revolutsioon 1917. aastal oli võimas muutus ühiskonna elus. Selle käigus katsetati muuhulgas perekonna „orjastava” mõju kaotamist ning kommuunis elamist, kus püsivat paarisuhet inimeste vahel polnud. Kiiresti sai selgeks, et naistel ei aidanud sellises uues olukorras keegi lapsi kasvatada ja see uuendus lõpetati õnneks kiiresti. Majanduses lõpetati „orjastavad” kapitalistlikud suhted. Tagajärjeks oli nälg ja kaos.
Selle peale taaslubati mingis osas erainitsiatiivi majanduses (NEP), mis hakkas kohe kosuma. Et see aga ähvardas bolševike võimu, siis varsti see uuesti keelati. Kogu selle „progressi” tulemus oli kümned miljonid tapetud ja nälga surnud inimesed. Saksamaal ja Austrias oldi vaimustuses sellest „progressist”, kuidas natsid riigi majanduse käima tõmbasid. Aga need olid alles õied. Viljadeks olid kümned miljonid surnud ja puruks pommitatud Saksamaa.
Vene revolutsiooni perekonna eksperiment tuleb tänapäeval tuttav ette – (vaba)abielusuhtest otsitakse ainult õigusi ja mitte kohustusi. Ja seda nimetatakse taas uhkelt – armastuse vabaduseks. Aga viljadena näeme, et aina suuremal osal lastest on füüsilise ja vaimse tervise häired, noorte intellektuaalne võimekus langeb. Seepärast tahan küsida – sõbrad, mille järgi me progressi mõõdame? Kas õite või viljade järgi? Kas unistuste või tegelikult juhtuva järgi? Kas igasugused muutused ja uuendused on tervitatavad ja progressiivsed?
Demokraatliku riigikorralduse juures on loogiline, et võimu juurde jõuavad eelkõige aktiivsemad ja rohkem muutusi armastavamad inimesed. Seega võiks öelda, et demokraatia on olemuslikult suurema kohanemisvõimega inimeste diktatuur vähema kohanemisvõimega inimeste üle.
Tänased euroopa globalistid, kes soovivad Euroopa riigid taandada USA osariikide taolisteks ja võimu koondada Euroopa Liidu keskusesse, ei hooli muust, kui oma ideede elluviimisest ega viitsi tutvuda oma tegude tagajärgedega, veel vähem lasta neil oma käitumist muuta. Kui ühiskonna alalhoidlikum osa on täna saanud paljudes riikides endale esinduspartei(d), siis neid nimetatakse halvustavalt populistideks. Selle asemel, et globalistid analüüsiksid tekkinud olukorda ja muudaksid vastavalt käitumist, püütakse hoopis igal võimalikul viisil populiste hävitada ja oma kurssi jätkata.
Kõike seda nähes tundub väga loogiline, et Šveits on Euroopa rikkaim riik. Ja põhjus on selles, et sealses ühiskonnas puudub muutusi armastavate inimeste diktatuur alalhoidlikumate inimeste suhtes. Ühiskond on palju paremini tasakaalus kui teistes riikides. Ja selle tasakaalu on loonud neile omane demokraatia – rahvahääletusi korraldatakse keskmiselt neli korda aastas. Nii saavad tasasemad ja alalhoidlikumad inimesed oma tahet võrdselt aktiivsematega maksma panna.
Eesti võttis 16. novembril 1988 vastu seaduse, kus deklareeris, et Eesti seadused on Eesti territooriumil Nõukogude Liidu seaduste suhtes ülimuslikud. See oli märk, et rahval oli kõrini, et hoolimatud võõrad saavad meie maal omatahtsi laamendada.
Järjest enamatel Euroopa inimestel ja riikidel saab kõrini, et Euroopa globalistid nende õue peal vastutustundetult laamendavad. Valdav enamik inimesi soovib Euroopa Liitu ja sellesse kuulumist, aga inimesed soovivad ka seda, et kõik saaksid võrdselt kaasa rääkida liidu reeglites ja tegemistes ning et puuduks ühtede inimeste diktatuur teiste üle. Ja et puuduks globalistide valetamine ja sildistamine nende suhtes, kellel on globalistidest erinevad seisukohad. See muutus saab alata liikmesriikidest, kus sarnaselt Šveitsile hakataks kuulama rahva häält ka valimiste vahelisel ajal rahvahääletuste kaudu.
Aivo Lill, matemaatik
