Verstades ei mõõda me vahemaid enam ammu, verstapostidest ja nendeni jõudmisest armastame aga ikka rääkida. Jõgeva akvarellist Gennadi Lapingi pani oma nädal tagasi Palamuse kihelkonnakoolimuuseumi ärklisaali üles pandud näitusele pealkirjaks “Verstapost”.
Ühest küljest on seletus pealkirjale lihtne: Lapin sai mullu detsembris viiekümneseks ja teatud verstapostini jõudmist tähistab see sünnipäev igale inimesele. Ent pealkirja võib ka kaudsemalt tõlgendada: verstaposte kohtab inimene teel olles, Lapini näitus koosnebki aga rännupiltidest. Ühtegi eestimaist motiivi vaataja siin ei kohta.
25 akvarellist koosneva pildirea juhatab sisse viieosaline sari “Kaduvate rahvaste lood”, milles Lapin peab kahekõnet oma Karjala juurtega. Kui esimesed neli pilti on rahulikult mõtlikud, võiks isegi öelda, et idüllilised, siis viiendal lõikavad järsud sakilised jooned maastiku kildudeks. Sel pildil on tegelikult ka eraldi pealkiri — “Lõhutud Karjala”. Maalis Gennadi Lapin selle pärast soomlastest sõpradega Viena-Karjalas ehk Valgemere Karjalas ekspeditsioonil käimist.
“Nõukogude ajal ma sinnakanti ei pääsenud. Nüüd, kui läksin, olid mu seal elanud sugulased juba siitilmast lahkunud ning aastakümned nõukogude võimu jätnud maha oma rusuvad jäljed. Panin kogu nähtud traagika sellesse pilti,” ütles Gennadi Lapin.
Viena-Karjalast on ta samas maalinud ka ilusaid pilte, nagu “Viena-Karjala. Vaikus” või “Viena-Karjala. Vihmane hommik”. Viimane sündis tänu laiskusele: päevasest kajakiteekonnast väsinuna ei viitsinud ta õhtul telgile topeltkatet peale panna, vastu hommikut hakkas aga vihma sadama ja telki tunginud vesi ajas Lapini üles. Telgist välja ronides nägi ta vapustavat hommikuudust Karjala maastikku. Ning jäädvustas selle.
Peale Karjala maastike on Lapinile lähedased ka Ahvenamaa ja Norra omad. Ahvenamaal on ta korduvalt kunstilaagrites ja oma käe peal maalimas käinud, sõjaväeteenistuse tegi aga läbi Norra piiri äärses tundras. Seepärast teab ta näiteks hästi, mida tähendab tundra “põlemine”: sügiseti värvub tundrataimestik nimelt paariks nädalaks peaaegu tulipunaseks. “Põhja-Norra sügise alguses” jäädvustabki sellise “tulekahju”.
“Suvine fjord” on aga sootuks teisest “ooperist”. Sellel kujutatud vaate nägemiseks tuli Lapinil enda sõnul üsna kõrgele ronida. Kui ta kõrgelt fjordikaldalt alla sügavuses läikiva vee poole vaatas, tundis ta end nagu tilluke mutukas keset maailmakõiksust.
Tõeline verstapost
Gennadi Lapinil näitust üles panna aidanud Eike Salu, teine kõvem käsi siinse kandi akvarellis, tunnistas just “Suvise fjordi” oma lemmikpildiks sellel näitusel — piisava üldistusastme ja liigsete detailide puudumise ning külmade ja soojade toonide huvitava kontrasti pärast. Nii autorit, akvarellitehnikat kui ka kunsti kui niisugust hästi tundva inimesena oskas Eike Salu näitust “Verstapost” ka huvitavalt analüüsida.
“Väljapanekust aimub suurt tungi korrastatuse järele: autor on kasutanud vaid üht formaati ja keskendunud ühele teemale,” arvas Eike Salu. “Näituse terviklikkusele tuleb see kasuks, aga samas ka kammitseb. Seepärast vist see rohe-sinine “Suvine fjord” nii tugevalt mõjuski, et lõi selle ühtlase rea heas mõttes segamini.”
Tehniliselt on Lapin Salu arvates väga mitmekülgne, ta valdab ja kasutab meeleldi erinevaid võtteid ja nippe, jäädes samal ajal puhtalt akvarellistiks. Kusjuures fanaatiliseks akvarellistiks, keda vaatamata nimetatud tehnika keerukusele teised tehnikad ei võlu. Ta maalib väga metoodiliselt, teades algusest peale, milleni tahab jõuda.
“Töödes kajastuva küpsuse ja selgelt välja kujunenud käekirja mõttes on see näitus tõepoolest verstapost,” kinnitas Eike Salu. “Enamik objekte on nähtud läbi väga isikupärase prisma. Sageli on piltidel juures mingi muinasjutu, müüdi või soovunelma hõng. Teatud isikupärast emotsionaalsust täiendavad samas sotsiaalsus, maailmaparandajalikkus, nostalgia. Laseb kõik, mida näeb ja kujutab, läbi enda. Realism see nagu ei oleks.
Eestimaa vaadete puudumine jätab mulje, nagu tunneks ta end siinmail võõrana. Aga tegelikult ei saa ta rahu kusagil — ka mitte Karjalas, Ahvenamaal või Norras rännates.”
Soomes õpetamas
Olles küll erialalt geodeet-maamõõtja, on Gennadi Lapin end viimasel ajal üha enam leidnud akvarelliõpetajana. Mõned selle näituse Norra maastikudki on maalitud kaks aastat tagasi sellel maal akvarellikursust juhendades. Omamoodi kogemus oli Krimmi eesti perede laste õpetamine. Tänavu mai keskel juhendas Lapin aga neli päeva kestnud akvarellikursust Soomes Kaarina-Piikkiö rahvaülikoolis, mille rektori Olli Kuusistoga seovad teda ammused sõprussidemed. Õigupoolest oli see sedakorda küll Olli abikaasa Christina, kes arvas, et Gennadi võiks Kaarinasse akvarelli õpetama tulla. Eelpool kirjeldatud kajakiekspeditsioonil Viena-Karjalasse sai Christina nimelt kaks nädalat tema juhendamisel maalida ning leidis selle väga arendava olevat.
“Kursuse esimesel päeval lasen kõigil maalida just seda, mida nad tahavad, ja nii, kuidas oskavad. Nii valminud tööde pealt näeb kõige paremini ära igaühe maalijaloomuse, aga ka probleemid. Ühel võib olla puudujääke joonistamise, teisel kompositsiooni, kolmandal värvikäsitluse, neljandal akvarelli n-ö ülesehitamise alal. Järgmistel päevadel püüan aidata maalijal probleemidest üle saada, aga tema loomust ma muutma ei hakka: kui ta ikka on sürrealist või abstraktsionist, siis jäägugi selleks,” ütles Gennadi Lapin, lisades, et üksteist õpilast — nii, nagu Kaarinas oli — ongi tema jaoks enam-vähem grupi maksimumsuurus. Sealt edasi pole enam võimalik igaühega individuaalselt tegelda.
Soome läheb Gennadi Lapin õpetama ka tuleva aasta aprillis, aga siis teise Eestis tegutseva nimeka akvarellisti Sergei Minini assistendina. Minini loomingust, mille näidiseid võib leida ka Lapini eestvedamisel Jõgeval tegutseva akvarelligalerii Kala kogust, peab Lapin väga lugu. Lapini enda töid saab aga Palamusel vaadata (ning enamikku soovi korral ka osta) juunikuu lõpuni.
RIINA MÄGI
