Kui politsei- ja piirivalveamet mõni nädal tagasi teatas, et kevad tuleb taas liiklustalgutega, täitus kaart hetkega paikadega, kus gaasipedaal lubatust sügavamale vajub. Rääkimata kohtadest, kus autojuhtide käitumine muidu soovida jätab.
Olgugi et politsei teavitas aktsioonist mitu päeva ette, ei olnud see mitte kõigile piisavaks motivaatoriks, miks täna pedaali vähe rahulikumalt vajutada. Nii nopiti liiklusest kiiruseületajaid, kes vabandasid end välja sellega, et kihutasid olulisse kohta või unustasid märgi vaatamata.
Politsei ei tohiks olla ainus vahend, miks mõistlik sõidukiirus valida. Mõte tervena koju jõudmisest ja viisakast liiklemisest võiks olla peamine vahend ja motivaator, miks jätta teeäärne vestlus politseinikuga pidamata. Kirutakse küll mõõtvat politseinikku, ent mitte iseennast ja oma hooletut käitumist. Kuid õnnelikud juhused saavad kord otsa ja õnnetus karjub tulles. Iseasi on see, kas me tahame seda kuulda.
Meie liikluskultuur muutub aasta-aastalt aina hullemaks. Autode rohkus tingib aina rohkem ja raskemaid liiklusõnnetusi, eriti maanteedel, kus kiirused on suured ning hooletud sõiduvõtted kärmed kätte maksma.
Abiks ei ole ka politseinike aina vähenev arv, mille tõttu ei näe neid nii palju kui võiks. Kuid jällegi, mundris politseiametnik ei tohiks olla ainus põhjus, miks gaasipedaal tallamata jätta. Mõtleme iseendale ja oma lähedastele ning peame kinni sõidupiirangust. Teatavasti on see ikka põhjusega.
