“Kui füüsikud ei tea mõnda asja, siis nad teevad katse,” ütleb Tartu Ülikooli Füüsikainstituudi vanemteadur Rünno Lõhmus Mustvee Gümnaasiumi aulasse kogunenud kooliperele.
Mõistagi tehakse katseid ka selle kooli füüsikatundides, ent Suure Vankri meeste füüsikashow näeb välja rohkem nagu teater või mustkunstietendus. Ning pakub ligemale tunniks ajaks parajat närvikõdi nii õpilastele kui ka õpetajatele. Tegijaile endile ka: iga katse ei pruugi nimelt välja tulla. Näiteks väike metallvurrike õnnestub Rünno Lõhmusel tugeva magneti kohale hõljuma saada vaid nii lühikesteks hetkedeks, et kõik huvilised seda imet arvatavasti ei näegi.
“See katse on kõige kapriissem: vurr on nimelt temperatuuri suhtes väga tundlik,” nendib Lõhmus.
Aga lastele, eriti esimestes ridades istuvatele väikestele mürakarudele sära silma toomiseks piisab ka kõigest ülejäänust: põlevast raamatust, mis kaante sulgudes ise ära kustub, külmutatud kummist, mis haamri all kildudeks puruneb, saali kohal lendavatest põlevatest metaanirõngastest, väljavenitatud vedrust, mis fööni all oma esialgse kuju taastab, metalltorudest, mis kuumutades orelivilede moodi huugama hakkavad, sisseehitatud kompressoriga kettast, mis sujuvalt üle laua liugleb jne.
Mõnede trikkide olemus jääbki lastele mõistatuseks, mõnede puhul seletatakse aga lahti seegi, kuidas demonstreeritud nähtust praktikas rakendatakse. Näiteks Jaapanis kasutatakse rongide kiiremaks edasiliigutamiseks ära magnetvälja, hõljukid, millega hättasattunud kalamehi Peipsi pealt päästetakse, tekitavad endale alla aga õhkpadja, nagu too kompressoriga kettake.
?Kõige toredamad on inimkatsed,? ütlevad suurvangerdajad pahaendeliselt muiates. Ja kutsuvad lapsi üksteise järel katsetes osalema. Kes pannakse pottsepakedra moodi alusele pöörlema ja sokutatakse talle veel omakorda pöörlev ratas pihku, kellest lastakse 300 000 volti läbi, kellel pannakse päevavalgustoru käes põlema. Ellu jäävad aga kõik. Ja ka värskelt remondist tulnud aula ei vaja pärast füüsikute dessanti uut remonti. Küll aga võivad mõned lapsed olla külge saanud füüsikapisiku. Aga sellega nakatama Suure Vankri “vennaskond” Mustvee lapsi tuligi.
?Selleks, et Eesti ei oleks pelgalt arengumaa, on meil vaja arendada kõrgtehnoloogilist tootmist,” ütleb Rünno Lõhmus. ?Selleks aga vajame me omakorda füüsika- ja tehnoloogiaalase haridusega noori inimesi. Neil aladel hariduse saanud on praegu tööturul väga nõutud, samal ajal kui juriste ja majandusinimesi kipub juba üle jääma.?
Nii et vabatahtlikest füüsikateaduritest ja -tudengitest koosnev Suure Vankri meeskond tuuritab tänavusest kevadest saati mööda Eestimaa koole ringi missioonitundest. Jõgevamaale on nad sattunud mitmel korral varemgi, teisipäeval aga tegid teadusteatrit peale Mustvee Gümnaasiumi veel Mustvee Vene Gümnaasiumis.
?Seekord midagi erilist ette ei tulnud, aga eks mõnikord ole äpardusi ka juhtunud,? ütleb Rünno Lõhmus. ?Kord lõhkes näiteks universumi tekkimise Suurt Pauku imiteerima pidanud vedela lämmastikuga pudel ühe tudengi käes. Nalja saab vahel ka ? kui publiku hulgast mõni huvitav kommentaar tuleb.?
Kui kaua Suur Vanker veel Eestimaad mööda tiirutab, seda Lõhmus öelda ei oska.
?Meeskond töötab küll heast tahtest, ent kulusid kaasneb ringreisidega siiski omajagu,? ütleb Lõhmus. ?Senini oleme tänu Tartu Ülikooli ja selle Füüsika Instituudi, Hansapanga, Tallinna Tehnikaülikooli, haridus- ja teadusministeeriumi, teaduskeskuse AHHAA! ja Euroopa Liidu toetusele teadusteatrit koolidele tasuta pakkuda saanud.?
RIINA MÄGI
