Kohati tundus, et vana rebase kombel jälgis saatekülaline pigem terase noore saatejuhi Joonas Hellermaa oskust küsida, kui laskis ennast avada. Ent saate lõpus tunnistas külaline siiski, et tundis head meelt võimaluse üle olulistest asjadest omavahel kõnelda, mis sest, et kaamera ees.
Mitte valgus, vaid aken
Paljud võivad ju ka suure vaatamise, kuulamise ja lugemisega mitte midagi eriti näha, kuulda või teada saada. Tundub, nagu voolaks kõik see kogetu neist kiretult üle. Teised suudavad vähesestki enda jaoks olulise püsivaks talletada. Sootuks vähe tundub tänapäeval olevat Fred Jüssi taolisi, kes elaksid justkui väljapool seda kiirustavat maailma, uhketena, sõltumatutena ja omanäolistena. Nendega kohtumine mõjub kosutavalt. Tajud, kui üllatavalt ilus on kõik lihtne ja kättesaadav ning samal ajal, kui väikest osa ilmaelust inimene ikkagi enda jaoks ära seletada suudab.
“Mina ei ole valgus, mina olen aken. Aknale pole maailm selge. Oluline on see, et aknaklaas oleks puhas ja see on minu teha,” arutleb Fred Jüssi ning teab, et seda klaasi saab puhtana hoida eelkõige armastusega. Ja muidugi kohusetundega. “Me vastutame inimeste ees suud paotades, see on teiste inimeste aeg ja kellelgi pole õigust seda raisata. Raadio- või teleri võid kinni keerata, aga elavana elavate inimeste ees olles pead väga mõtlema oma sõnakasutuse üle”.
Saatejuhi küsimusele, kas ta tunneb end 71- aastasena vana mehena, pole Fred Jüssil otsest vastust. Ta leiab pigem, et seitsmekümneaastase inimese põhiküsimused elule on teistsugused kui näiteks kolmekümnesel. “Iga päev toob mu ellu mingi uue peegelduse. Iga uus inimene, kellega kokku puutun, annab mulle mõtteainet ning ma saan enda kohta mõndagi uut teada,” on ta kindel. “Kogemus on väga oluline, aga ega elatud aastad ei kujuta alati kogemust”.
Asjad ainult tundeelule
Nähtuste avastamine pole Fred Jüssi arvates kaugeltki hetkeküsimus, vaid see nõuab pikki aastaid. “Paljud asjad pole ju aru varal hoomatavad, vaid on kättesaadavad üksnes tundeelule”.
Asjastatud ja kiirustavale inimesele ei pruugi kohale jõuda ka seesugune arutlus: “Kõige rikkamad on ajad, kui ma midagi ei tee. Lihtsalt istun, vaatlen ja mõtlen. Tulemus ilmutab ennast ju hoopis hiljem”.
Sõltumatus tuleneb Fred Jüssi arvates sellest, millises maailmas vaimselt elada. Kui oled midagi püsivat enda jaoks väärtustanud, tunned selgust ja sinu jaoks polegi erilist kriisi. “Kurg soo peal teeb ikka sama häält,” leiab ta, olgu siis riigikord missugune tahes.
“Fred on loodusvara,” leiab luuletaja Doris Kareva. “Kui reisiskaaslane on ta usaldusväärne. Põhjalik ja täpne oma valdkonnas. Ta loeb välja ka selle, mis maailmas on kõige peenemas kirjas. Temas on nagu selge sisemine kompass. Reageerib ja registreerib väga täpselt kõik. Temaga koos olles tuleb ka ennast häälestada puhtamaks ja täpsemaks, et kahekõne oleks võimalik. Siis saad aru, kas oled maailmaga kooskõlas või ära nihkunud”.
Tõnis Mägi arvates jutustab Fred kogu elu justkui ühte lugu nagu ka tema seda klaveril teeb ning mõlema mehe loojatunnetus tundub olevat sarnane. “Fred on nii päris, nii ehe. No ta viib ära, on nagu teadjamees,” leiab Tõnis Mägi.
Maainimeseks ei sobi
Ehkki Fred Jüssi näib mõttemaailma poolest maaga ühte kuuluvat, ütleb ta: “Ma ei sobi maale elama. Maal on küla, seal on inimesed, oma mõttelaad, mentaliteet, elutavad. Ennast sinna sobitada pole lihtne, kui sul on oma mõttemaailm ja väärtushinnangud. Külalisena on seda lihtsam teha”. Samas kinnitab ta aga, et maa kui niisugune ei saa kuuluda inimesele, vaid inimene kuulub maale. “Ma armastan ja usaldan seda maad, kus ma elan. Usaldan maad rohkem kui inimesi. Maa on püsiv”.
“Otsides ei leia, äratundmine on oluline, su ümber on kõik olemas,” vastab Fred Jüssi saatejuhi küsimusele, kas ta pole tahtnud kunagi minna laia maailma õnne otsima.
VAIKE KÄOSAAR
