Forestaliat hoiavad koos laul ja hea seltskond

Voore külalistemaja õuele saabujale hakkavadki peale d?iipide rodu kõigepealt silma igale poole üles riputatud laagrilipud, mis on kui 33 lauluaasta kroonika. Võõrale ütlevad lipud vaid seda, missugustes Eestimaa paikades Forestalia laagris on olnud, laulumeestele endile tuletab aga iga lipp konkreetses laagris juhtunut meelde. Ja enamasti kisuvad need mälestused suu muigvele.

?Laulmine on muidugi koori kooskäimise peapõhjus, aga koos käiakse ka hea seltskonna pärast,? kinnitavad kümmekond külalistemaja õuel varikatuse all pärastlõunapausi pidavat laulumeest kui ühest suust.

?Me oleme ühesuguse meelelaadi ja ühtmoodi arusaamadega mehed, seepärast on meil hea koos olla ja omavahel palju rääkida,? lisab kolmkümmend aastat Forestalias laulnud iisakulane Annes Rääst. “Eks me valmista oma jutukusega dirigent Alo Ritsingule natuke peavalugi: koosolemise aeg on nii üürike, et osa jutte tuleb paratamatult proovi käigus ära rääkida. Ja siis peab Alo jälle käratama, et ?Mis te mulisete seal!?.?

Lisaks tööjuttudele tahavad rääkimist ka kala- ja jahijutud: needki harrastused on omased paljudele Forestalia meestele.

Kui proovide mõningane segamine välja arvata, tõuseb eri asutustes ja firmades töötavate metsameeste omavahelisest mitteformaalsest suhtlemisest aga teinekord suurt kasu.

?Ma olen oma tööandjatele öelnud, et Forestalia proovil käimisest on palju rohkem tolku kui nii mõnestki erialaseminarist,? ütleb Metsamaahalduse ASis töötav koori president Mihkel Maala. ?Nad usuvad mind ja ei pane pahaks, kui ma mõnikord tööpäeva koorilaulule ohvriks toon.?

Kuu aastast

Talvisel ajal käib Forestalia koos kord kuus või täpsemalt igal kolmandal reedel ja enamasti Tartus. Varem peetud kahe-kolmepäevaseid proove, aga ööbimisvajadus muudaks niigi kulukad kooskäimised meestele üle jõu käivaiks.

?Meie koori ainus hiidlane lõi Tartus lauluproovil käimise kulud kokku ja sai umbes tuhat krooni korra peale. See summa võtab juba kahtlema, kas käia edasi või mitte,? ütleb kolmekümneaastase Forestalia staa?iga pärnumaalane Urmas Miil. ?Ma ise püüan ka proovi millegi muuga ühitada: käin üksiti Tartus elavatel sugulastel külas või ?oppamas.?

Forestalia asutajaliige, tartlasest metsandusteadlane Ülo Tamm lisab, et selles kooris laulmine nõuab suurt entusiasmi ning oskust töö- ja pereelu kooriasjadega sünkrooni seada.

?Kui Voorele laululaagrisse tulema hakkasin, küsis mu kaheteistaastane lapselaps mult, et kas ma tahan minna või pean minema,? meenutab Tamm. ?Mu abikaasa vastas talle minu eest, öeldes: ?No natuke üht ja natuke teist.?.?

Kui laulude selgeks õppimise seisukohalt kipub proovide aeg napiks jääma, siis kodunt eemal olemise seisukohalt on see jälle üsna pikk.

“Kui kõik prooviajad ja laager kokku panna, kulub Forestalias laulmise peale ära paar kuud aastast,” rehkendab Annes Rääst.

?No meie ei tea, mida sa oma naisele räägid,? lagistavad teised mehed naerda, aga möönavad, et oma kuu aega kulub Forestalia peale küll, sest peale proovide ja laagri käiakse ju ka esinemas. On lauldud ka välismaal ja Eesti esindussaalides, aga kodusemalt tuntakse end mõne metsandusasutuse ava- või juubelipeol, metsanädalal või mõnel muul metsandusüritusel.

Omaette ooper on Forestalia poolt seitse aastat tagasi Eesti Kultuurkapitali toetusel algatatud projekt “Metsameeste laul Eesti riigi piiril”. Selle käigus on Forestalia mehed kontserte andnud mitme maakonna piiriäärsetes külades, kuhu teised külalisesinejad harva satuvad. Eriti koolilastele jätvat see kustumatu mulje, kui rohelistes mundrites mehed saali marsivad ja laulu lahti löövad. Rohelist metsamehemundrit hoiabki muuseas aus veel ainult Forestalia: metsaametnikelt tänapäeval enam mundrikandmist ei nõuta.

Nagu piirikülade projekt, nii pakuvad ka suvised laululaagrid laulumeestele kuhjaga Eestimaa avastamise rõõmu, sest laagripaik valitakse iga kord erinev.

“No võtame või sellesama Voore: kaardi peal on ta ainult üks täpike, aga kui kohale tuled, ei jõua ära imestada: milline ilus koht ja millised kenad inimesed!” ütleb Annes Rääst.

Medalipoisid

Üheks Forestaliat koos hoidvaks teguriks on kindlasti professor Alo Ritsing ? koori peadirigent selle asutamisest peale. Teiseks dirigendiks oli pikka aega praegune RAMi peadirigent Ants Soots, kelle nüüdseks on välja vahetanud Ilmari Juhansson.

Ritsing olla mõnikord päris karmi ütlemisega, aga meestele see pigem meeldib.

?On päris vaatamisväärne, kui Ritsing käed puusa paneb ja põrutab: ?Forestalia, ma mõtlesin, et te olete andekamad!?,? ütleb üks kahest Jõgevamaa esindajast Forestalias, Jõgeva linnavolikogu kantselei juhataja Jaan Järv.

 “Kui Alo ikka vihastab, siis on meestel kõrvad lontis,” lisab Paide mees Erkki Moosel.

Aga lontis kõrvad aetakse kohe kikki ja võetakse end kokku. Sest hea tulemus on lauljatele endilegi tähtis. Ja Ritsinguga hea tulemus tuleb.

“Kutseliste ja akadeemiliste kooride vastu me ei saa, aga n-ö keskklassi kooride konkurssidel oleme alati medalipoisid,” kiitleb Annes Rääst.

Räästi meelest pole mitte ainult dirigendid koori vorminud, vaid ka koorid dirigente.

?Forestalia on andnud nii Tartule kui ka Tallinnale nende parima koorijuhi,? ütleb Rääst Ritsingut ja Sootsi silmas pidades paatoslikult. ?Ja nüüd tahab Ilmari Juhansson vist meie turjal niisama kaugele jõuda: hommikusel proovil tegi ta esimese vaheaja alles kahetunnise töötamise järel. Kaeba või Euroopa inimõiguste kohtusse!?

Dramaatilise nutulaulu lõpetab Rääst ise ausa ülestunnistusega, et igaöises omaalgatuslikus ?pikapäevarühmas? lauldakse kella kümnest õhtul kella neljani hommikul ilma igasuguse vaheajata, kusjuures läbi saab võetud kogu teadaolev repertuaar lori- ja lastelauludest klassikani.

Kunagise metsamajanduse ministri Heino Tederi nime suhu võttes tuleb paadunud killuvenna kuulsusega Räästil pühalik nägu pähe.

?Ilma Tederi taganttõukamise ja toetuseta poleks see koor 33 aastat tagasi sündinud ning ilma tema poolt sisse süstitud vaimsuseta poleks me tänini alles püsinud,? arvab Rääst.

Ja palub, et ma kindlasti Jõgevamaa metsamehi või metsamehe hingega mehi üles kutsuksin Forestaliasse laulma tulema: kuigi koor järelkasvu üle ei kurda, pole häid lauljaid kunagi ülearu. Aivar Hallang, üks koori uuemaid liikmeid lisab, et aukartusest koori pikkade traditsioonide või kõrgete tiitlitega dirigendi ees ei maksa küll tulemata jätta: Ritsingu käe all hakkavad kõik hästi laulma.

Forestalia laululaager lõpeb homme kell 18 Voore Põhikooli saalis antava avaliku kontserdiga.

RIINA MÄGI

blog comments powered by Disqus