See rühm on tavaliselt viisakamalt riides, nende hulgas kohtub palju tegijaid nii Eestist, kui ka välismaalt. Nad on enamasti vanemad kui teise rühma esindajad. Piletitega folgi külalised voolavad väärikat ühelt kontserdilt teisele, nautivad rahulikult öörahu viisakates kohtades. Nad on puhtad ja enamuse folgi ajast kained, nautivad head muusikad ja ei kaota enesekontrolli.
Teine väiksem rühm on “seiklejad”. Nad tulid folgile “häälega” või muul rahaliselt mittekulukal viisil. Nad ei osta pileteid (mõned rikkamad käivad ühel-kahel odavamal kontserdil). Nad hiilivad (või üritavad hiilida) kontsertidele tasuta. Nad ööbivad kus juhtub. Nad pidutsevad meeletult. Nad on enamasti nooremad kui esimene rühma esindajad. Nad näevad välja väga omapäraselt. Neid kutsutakse punkariteks, hipideks, boheemlasteks, kunstnikeks, jänesteks, baikeriteks, rokkariteks, muusikuteks – ühesõnaga Eesti undergroundŽiks.
Ma olen pigem teise rühma esindaja ja räägin sellest, kuidas näeb välja Viljandi folgi varjatud, mitteametlik pool.
Viljandisse sõidavad heatahtlikud inimesed
Tulin folgile Tartust juba neljapäeval. Loomulikult “häälega”. Maanteel pidin seisma ainult viis minutit (Viljandisse sõidavad heatahtlikud inimesed.) Peale minu ja mu sõbra oli veel kuus hääletajat.
Viljandis sättisime end telklaagrisse, kus üks öö maksis 15 krooni inimese pealt, kuid seda keegi eriti ei kontrollinud. Telkla asub kooli staadionil ja sinna oli laupäeval paigaldatud 150 telgi ringis. Möll ja pidu kestis ööpäevaringselt. Lauldi kitarri saatel, pidevalt mängiti kusagil trummi (väiksed kaasaskantavad trummid olid folgil väga moes), reedel kell kuus hommikul laulis keegi Eesti hümni. Oli väga raske magada, kuid lõbus. Naabertelkides rahvas suhtles omavahel, laenas üksteiselt hambapastat ja WC paberit.
Enamik “seiklejatest” ööbivad tavaliselt kus juhtub. Näiteks meie seltskonna kaks noormeest nautisid neljatunnilist und heinakuhjas. Paljud paigaldasid oma telgid Viljandi järve äärde või isegi kesklinna põõsa alla (kuni politsei selle avastas). Pesemist asendab “seiklejatele” ujumine Viljandi järves.
Roheline lava on omaette nähtus
Kontserte, mida külastavad “seiklejad”, on Viljandis kolme liiki. Need, mis on ametlikus programmis ehk “seiklejad” pääsevad kuidagi kontserdile või kuulavad seda aia tagant. Teine liik on nn vaba lava esinemised ja kolmas improviseeritud kontserdid.
Vaba lava ehk Roheline lava on omaette nähtus folgil. See asub Viljandis Raekoja platsil. Seal võivad esineda kõik soovijad, kes jõuavad registreeruda. Mulle meeldisid kiiret iiri rahvamuusikat mängiv Tempera ansambel ja Graff Brothers Band Tartust, kes esitasid peamiselt ameeriklaste lemmikpalasid.
Oli ka teisi bände. Esinemised kestsid terve päeva. Kaks korda päevas võis seal Eesti rahvatantsu õppida. Peale keskpäevast kaerajaani nägin ma välja nagu küps tomat. Vaba lava ees magatakse, mängitakse ja lauldakse, süüakse ja juuakse. Kõike seda tehakse seal terve ööpäeva. Paljud esinemised ei jää alla ametlikele kontsertidele.
Kolmas liik on spontaanselt tekkinud esinemised. Näiteks Viljandi lossi varemete lähedale ehitati suur vigvam. Ühel ööl mängisid seal seitse trummimeest, keegi puhus vilet. Keset vigvami süüdati suur lõke. Selle ümber tantsisid “seiklejad”, kes olid kehastunud kas indiaanlasteks või vodu ?amaanideks. Ma olin üks indiaanlastest.
Raha sai mul otsa juba laupäeval. Kuid tõelist “seiklejat” folgil ei tohi see häirida. Tund laulmist ja kitarrimängu turistide rohkes kohas toovad “seikleja” rahakotti umbes100 krooni. Seda jätkub nii sõõrikute (mis on Viljandis eriti head) kui ka õlle ostmiseks.
Laupäevane torm Viljandis tekitas “seiklejatele” palju probleeme. Minu telgis oli peale vihma minibassein, mille keskel ujusid magamiskott ja soojad riided. See asjaolu tõestas veel kord, et tänane öö ei tohi lihtsalt saabuda. Pidu kestis edasi, tantsides kuivasid riided.
Pühepäeval hakkasin sättima ennast koju. Maantee ääres oli hääletajaid kahekümne ringis. Tunniga olin tagasi Tartus.
Folgi lõpuks valutavad jalad pidevast tantsimisest, näpuotstest on kitarri liigsest mängimisest nahk kulunud, nägu ja käed on päikesest pruunid, mälestusi jätkub kauaks. Järgmine aasta liitun taas Viljandi folgil “seiklejatega”.
TIINA JURJEVA,
folgifänn
