Kuidas viimastel päevadel meedias ilmsiks tulnu tööd laseb teha või oled pidanud hoopis kuhugi kaugele sõitma?
Ma olen Põltsamaal, trükikojas. Valmistan ette Peipsist kõneleva kakskeelse luulekogu trükkiminekut. See luulekogu tuleb välja detsembri keskel, sellepärast on juba üsna kiire. Püüan kuidagiviisi tööd teha, aga raske on küll, sest nii palju on telefonikõnesid.
Ma ei ole end kuhugi peitnud, kui sa seda mõtled. Ma pean tööd tegema. Leht (eesti ja vene keeles ilmuv Peipsirannik – H.L.) peab ka varsti ilmuma.
Mis siis ikkagi mais juhtus?
Ma ei hakka möödunut meelde tuletama, minu jaoks on see väga õudne. Ma ei ole ühtegi intervjuud nende sündmuste kohta andnud. Ma ei suuda.
Ütlen ainult, et asi oli väga halb ja kui politsei poleks sekkunud, siis me praegu ei vestleks.
Jutud mahapõletatud saunast või suvilast vastavad siis ka tõele?
Septembris pandi mu suvila põlema.
Osa Mustvee volikogu liikmeid ei usu, et tegemist oli nii räigete ähvardustega.
Ma ei levita kuulujutte. On kohtutoimik, tunnistajad, kohtuotsus, süüdlane on oma süüd tunnistanud.
Kuidas suudad Mustvees edasi elada? Inimesed, kes plaanisid sinult vabaduse võtmist ja Sinu kõrvaldamist, kõnnivad siinsamas meie hulgas edasi?
Ma ei kujuta ette, kuidas endine linnapea suudab Mustvee elanikele silma vaadata ja Mustvees ringi käia. Ma tõesti ei kujuta ette? Aga see pole minu probleem.
12. novembril langetas kohus otsuse, seega on asi ühel pool. 13. novembril pidin luulekogu trükiettevalmistusse andma. Ma tahan õudused unustada ja eluga edasi minna. Võib-olla ma kunagi aastate pärast suudan nendest asjadest rääkida, praegu mitte.
HELVE LAASIK
