On tõsi, et filmide tegemiseks-tootmiseks, nagu tänapäeval oleme harjunud kuulma, läheb vaja palju raha. Miljon on üsna tavaline suurus, mida teemast kõneldes täheldada võib. Samas saab ka odavamalt, sest iga telefon on võimeline kaadreid salvestama vähemalt samaväärse kvaliteediga, kui tegi seda veel kümmekondki aastat tagasi professionaalne kaamera.
Nii, nagu on olemas odavamaid filme, on võimalik rääkida tagasihoidlikuma eelarvega festivalidest või päevadest. Nende tähendus ei ole sugugi pisem. Üks omataoline sündmus leiab aset aastast 1996 Palamusel – Theodor Lutsu filmipäevad, mida on truult vedanud korraldaja ja päevade kuraatorina Arne Tegelmann, sisutäitja ning programmi eest vastutajana tuntud filmi- ja telemees Jaak Lõhmus.
Theodor Lutsust võivad mõlemad mehed kõnelda pikalt, tema karjäärist nii filmimehe kui ka sõjaväelasena, kuni selleni välja, et legendaarset kultuuritegelast on võimalik seostada ka luuretegevusega mitmel rindel. Lõhmuse silmad võtavad neil teemadel peatudes lausa hasartliku läike. Kuid see on täitsa teine jutt, ja vajab pikemat käsitlust juba seetõttu, et paljud tollased dokumendid, mis midagi tõestada saaks, on alles nüüd, 70 aastat hiljem, salastatuse alt vabanemas. „Theodor Lutsul olid tugevad Soome kontaktid, ta töötas seal, ja pidi sealt lahkuma nii kiiresti, et kalapraad ununes ahju,” jutustas Lõhmus.
Fakt on see, et filmipäevade ajalugu on pikk, osalejaid olnud nii tuleviku tähtede kui ka kinoarmastajate hulgast. Hiilgeaegadeks peavad korraldajad kordi, kui päevade tegevusse oli kaasatud Kinobuss, mis omal ajal äratas või isegi päästis filminäitamise väljaspool suuremaid keskusi ning kinokomplekse. Kui mäletate, siis Kinobussi meeskond näitas öökino, õpetas valmistama lihtsamaid joonis- ja nukufilme hoides fookuses filmiga seonduvat. Kinobuss lõpetas oma ringsõidu alati Palamusel. Lõhmus meenutab, et tookord olid kõik vabad muruplatsid inimesi täis, kes arutasid nähtu ja tehtu üle ning neid oli tuhandeid.
Näidati Eesti suurimat koostööfilmi
Filmipäevadelt said tuule tiibadesse paljud tänased režissöörid ja produktsiooni inimesed. Olid ajad, kui filmipäevadel toimusid erinevad „lahtised” amatöörfilmi linastused, mida hindas žürii ja jagati auhindu. Kõige tuntumad tegijad on vast Õ-Fraktsioon, kelle tegevus päädis täispika filmiga „Malev” ja ka ETVst tuntud „Tujurikkuja“ saatesarjaga. „Lahtised” olid need Tegelmanni sõnul seetõttu, et igaüks võis võtta välja filmi ja näidata. „Mida näidati, seda ka vaadati,” meenutab korraldaja.
Sel aastal olid päevad rahulikuma tempoga, külastajaid piisavalt, et filmide üle mõtiskleda. Iga kavas olnud filmi juhatas filmiloolasena sisse Jaak Lõhmus ja pärast seanssi toimus väike järelarutelu. Tegelmanni sõnul püütakse päevadel ära märkida tuntud eesti filmilegendi 100. sünniaastapäeva. Sel korral oli fookuses Jüri Järvet. Ühiselt vaadati tema arvatavalt viimast filmi Ilkka Järvi-Laturi „Tallinn pimeduses” (1993, Soome-USA-Eesti).
Päevade magnetiks oli loomulikult Eesti kalleim film, Kaspar Jancise nukufilm „Kapten Morten lollide laeval” (2018). Nuku- ja animafilmid on kõige suurema ajakuluga tehtud tööd ning seetõttu paisuski filmi eelarve 7,2 miljoni euroni. Tegemist on ka seni suurema rahvusvahelise koostööprojektiga.
Filmipäevade aukülaline oli Peep Puks
Vaadati ka möödunud aastal linastunud filmi Johannes Pääsukese tegemistest Setomaal, mille kaadrid seadis ritta režissöörina Hardi Volmer. Samuti oli programmis legendaarse dokumentalisti Peep Puksi film „Juhan Liivi lugu”, mis valmis 1974. aastal. Kavas oli ka film meistrist endast: „Peep Puksi lugu”, mida sai koos nimitegelasega ühiselt vaadati ja hiljem küsimusi esitada.
Päevade algne mõte oli teadvustada Theodor Lutsu, sest ega temas Arne Tegelmanni sõnul palju ei teatud ning esimeste päevadega tähistatigi filmimehe 100. sünniaastapäeva. Kohal oli ka Lutsu lesk Aksella, keda Jaak Lõhmusel ja Mark Soosaarel intervjueerida õnnestus.
Tänavu oli kavas Theodor Lutsu legendaarne film „Alma mater Tartuensis. Tartu Ülikooli 300. aasta elukäik pildis”, mille ta tegi koos Ilmar Tõnissoniga 1932. aastal.
Päevadel oli seekord kavas Andres Söödi ja Jaak Lõhmuse film „Paadipõgenikud”, mis valmis 1991, kuid mille eeltööd said alguse 1989. aastal. Siis, kui Eestis hakkas olukord muutuma ning tekkisid võimalused pääseda läänepoolsematesse riikidesse. Dokumentaalfilmi võib pidada Lõhmuse sõnul esimeseks rahvusvaheliseks projektiks, millel oli kindel formaat, pikkus ja produtsendipoolsed tingimused, mida varem nõukogude kinos kohatud polnud. Film kõneles 1944. aasta paadipõgenikest, kes lahkusid Rootsi sel dramaatilisel sügisel ning millest möödub tänavu 75 aastat. Põnev on siinkohal see, et päevade kavas oli nii Eesti esimene kui ka kõige suurem koostööfilm.
„Koht filmipäevade pidamiseks on suurepärane,” nendib Lõhmus ja kiidab kohalikku aurat ja seda, et erinevad ajaloolised hooned on omavahel koos. „Vajadusel saab vaadata filmi nii õues, kultuurimajas kui ka laululaval.”
„Festivalist võttis osa 60 inimest,” ütles Tegelmann. „Tehnikaga aitas meid Tartu Elektriteater. Kindlasti saab filmipäevi turundada laiemalt ja seda tuleb järgmisel aastal ka teha, sest siis täitub 25. aasta. Järgmise aasta täpsem fookus saab Jaak Lõhmusega läbi arutatud, kuid Palamuse jaoks on olulised nimed: Theodor ja Aksella Luts. Me teeme seda sellepärast, et neid ei unustataks. Päevi toetab Jõgeva vald ja Kultuurkapital.”
INDREK SARAPUU
