Keskkonnainvesteeringute Keskuse rahastatava projekti raames keskkonnameti poolt korraldatavate loodusõhtute tänavune esimene külaline oli ulukibioloog, filmimees ja dokumentalist Remek Meel, kes demonstreeris Betti Alveri muuseumi kogunenud huvilistele valitud lõike oma “jahisaagist” ning rääkis sellest, kuidas erinevatele liikidele läheneda ja milline on loodusfilmija argipäev. Remek Meele sõnul on lihtsat ilu loodusest palju raskem leida kui silmatorkavat ja kriiskavat.
Loodusõhtu külalise valikut põhjendades lausus keskkonnaameti keskkonnahariduse spetsialist Maarika Männil, et senise vastukaja põhjal soovivad Jõgeva loodushuvilised enim kuulda loomadest ja lindudest ning nende pildistamisest. “Miksisin need soovid kokku ning tulemuseks oligi see, et kutsusin Remek Meele,” lausus Maarika Männil. “Julgen öelda, et Remek Meel on tänase päeva Rein Maran.”
Esimene täispikk film 2013
Oma esimese täispika dokumentaalfilmi “Eesti Loodus: Alam-Pedja” eest 2013. aastal üheteistkümnendal Matsalu rahvusvahelisel loodusfilmide festivalil looduse kategoorias parima operaatoritöö preemia saanud 36-aastane Remek Meel jäi ise siiski tagasihoidlikuks. “Ma ei ole kindlasti mitte Rein Maran,” lausus ta. “Meil on juba päris mitu noort loodusfilmijat, mina olen võib-olla üks paljudest tema loomingulistest järeltulijatest. Minagi nägin väiksena Rein Marani filmi “Varjuelu” ning see andis mulle kogu järgnevaks eluks väga suure tõuke. Kõik sai alguse pildistamisest ning kuidagi sujuvalt läks see üle filmimiseks.”
Läänemaal sündinud ja üles kasvanud, kuid nüüd ennast lõunaeestlaseks nimetav Remek Meel on looduse jäädvustamisega tegelenud juba seitseteist-kaheksateist aastat. “Tudengina tulin ma Tartusse ja lõunaeestlaseks olen jäänudki,” lausus ta. “See on minu kodupiirkond, kus ma olen liikunud kogu oma professionaalipõlve. Suurem osa minu filmidest on tehtud Emajõe, Pedja jõe ja Põltsamaa jõe piirkonnas, ise ma nimetan seda Emajõe veemaailmaks.”
Kobras juhtis läbi looduse
Erilise kirega räägib Remek Meel poolveelistest imetajatest – koprast, saarmast, ondatrast ja ameerika naaritsast ehk mingist. “Olen poolveeliste imetajate spetsialist ja kogu elu neile pühendanud,” ütles ta. “Saarmas on kõige võluvam kärplane, kes on iial vette loodud, ning koprale võlgnen ma kõik, mis ma olen siiani saavutanud. Ülikoolipõlves sai just kopra uurimisest ja jäädvustamisest kõik minu jaoks alguse ning kobras on juhtinud mind läbi looduse.”
Remek Meele sõnul on kõige lihtsam jäädvustada ujuvat kobrast ning teha seda kaugelt. “Siis on ta väga julge, kuna keegi peale merikotka teda ei ohusta,” selgitas ta. “Filmija eesmärgiks on aga minna nii lähedale, kui vähegi saab. Kui sa oled suutnud vees olevat kobrast jälgida ja jäädvustada, siis läheb isu suuremaks ja tahad näha, kuidas ta veest välja tuleb. Kui ma olin noor koprajäädvustaja, veetsin ma kuid seda oodates, et ta tuleks veest välja ja ma saaksin temast korraliku pildi.”
“Poolveeliste loomadega on alati see häda, et kuna nad vette jälge ei jäta, siis ei tea kunagi, kust nad uuesti välja tulevad. Mind on läbi elu paelunud, et nende loomadega tegeledes tuleb ennast järjest rohkem ja rohkem pingutada.”
“Kui sa aga suudad olla loomale juba piisavalt lähedal, ta ei tunne su lõhna, ei näe sind ning tuleb lõpuks veest välja, näidates, milline ta on kogu oma suuruses, siis on see väga ülev tunne,” kirjeldas filmimees kuudepikkuse ootuse lõppu. “Rahulikult omas keskkonnas olev looma jäädvustamine on ülimalt raske, aga väga nauditav. Selle eesmärgi täitumisega aga loodusfilmija soovid loomulikult ei lõpe. Seejärel tahtsin ma korraga jäädvustada mitu kobrast, tervet pesakonda,” lausus ta. “See on ülim fantastika, kui filmid ja sinu ees on korraga neli-viis kobrast.”
Filmimine meenutab tippsporti
Remek Meele sõnul meenutab poolveeliste imetajate ja teiste loomade filmimine sageli tippsporti. “Selleks, et saarmast filmida, pidin ma pidevalt statiivi ja suure kaameraga sajameetrisi lõike jooksma,” lausus Meel. “Seejärel aga kangestuma, lõpetama ähkimise ja filmima ilma värinateta, kui loom lõpuks veest välja tuli. Kui mu käest on küsitud, et kas ma trenni ei taha minna, siis ma ütlen, et kui talveperioodi ära filmin, siis on mul kümme kilogrammi kehakaalust läinud.”
Poolveelisi on Remek Meele sõnul kõige parem vaadelda ja filmida õhtul. “Kuna nad on öise eluviisiga loomad, siis istuvad nad kogu päeva näljas,” teab kogenud filmimees. “Kui nad siis õhtul välja tulevad, on neil kõht tühi ja ei ole aega filmi- või fototegijale tähelepanu pöörata. Vahetult hetk enne pimenemist on kõige mõnusam aeg, siis on ööloomad kõige aktiivsemad. Filmitegija jaoks on siis küll vähe valgust, aga see aeg tuleb ära kasutada, sest varsti on täiesti pime.”
Remek Meel on palju huvitavat kuulnud ja näinud ka pärast talviste filmiretkede lõppu ööpimeduses auto juurde naastes. “Kella viie ajal õhtul istub inimene valges kontoris ning ei mõtlegi sellele, et kuskil Alam-Pedja pärapõrgus on samal ajal juba kottpime. Kui kuskil väga kaugel filmid ja pimedasse jääd, siis need retked kümne-viieteistkümne kilomeetri kaugusel oleva auto juurde, selja taga lohisemas kelk neljakümne-viiekümne kilogrammi varustusega, on ääretult huvitavad. Ümberringi huikavad kakud ja uluvad hundid.”
Huntidega on seotud ka filmiretk, mida Remek Meel nimetab oma elu kõige ilusamaks ja samas ka kõige kurvemaks. “Hästi udusel hommikul oli mu ümber kuus-seitse hunti. Nad olid nii lähedal, ma kuulsin neid, aga ei näinud mitte ühtegi. Lõpuks paksu-paksu udu seest oli korraks näha üht noort hunti. Filmimine aga jäigi sinnapaika, sest nii paksu udu sees ei ole võimalik filmida. See näitab ilmekalt seda, mis võib looduse filmijaga juhtuda: näed palju vaeva ja siis tuleb paks udu…”
Filmitegija professionaalsus algab Remek Meele sõnul sealtmaalt, kui ta läheb filmima mõnda sellist looma, keda tal on plaanis filmida, ning see tal ka õnnestub. “See ongi looduse filmimise ja jäädvustamise valu ja vaev: kui sul on film või projekt käsil ja on midagi konkreetset vaja, siis neid lihtsalt ei ole. Kui neid aga filmida vaja ei ole, on nad kõikjal.”
“Loodusfilmija ülesandeks on looduse lihtne ilu meie kodumaalt üles leida,” lausus Remek Meel. “Teinekord on lihtsamat ilu raskemgi leida kui sellist silmatorkavat ja kriiskavat. Lihtsaid ja suure levikuga liike on tihtipeale palju raskem suures plaanis kaadrisse saada. Looduse jäädvustaja peab alati mõtlema ka sellele, kui lähedale võib ta mingile liigile minna. Kui lähed näiteks talveõhtul linnule liiga lähedale ning ta ei saa oma kõhtu täis süüa, sureb ta ära.”
Remek Meele elukäik
*Remek Meel on sündinud 1978. aasta 19. märtsil Lihulas.
*1999. aastal lõpetas Räpina kõrgema aianduskooli keskkonnakaitse eriala
*2003. aastal Eesti põllumajandusülikooli loodusvarade kasutamise ja kaitse eriala
*2006 – 2009 töötas Riiklikus Looduskaitsekeskuses seire ja teadustöö spetsialistina
*2009 – 2010 keskkonnaametis looduskaitse bioloogina
*Alates 2010. aastast MTÜ Looduse Videoaabits juhatuse liige
*Tootnud materjale ja autorilugusid Eesti Rahvusringhäälingu saatele “Osoon”
*Teinud õppefilmid “Poolveelised” (2007), “Sõralised” (2009), “Väikekiskjad” (2011), “Suurkiskjad” (2013), audiovisuaalse õppeprogrammi “Mageveega seotud liigid Peipsi järve vesikonnas” (2011) ning täispika dokumentaalfilmi “Eesti loodus: Alam-Pedja” (2013).
Allikas: efis.ee
MATI ALEV
