Kui päris sildade rajamine on praegusel vaesel ajal löögi alla sattunud, siis kultuurisildu ehitamast ei takista ka majandussurutis. Euroopa Kultuurikeskuste Võrgustiku (ENCC) personalivahetusprogrammi „Euroopa kultuurikeskuste vahelised sillad” (BECC) raames viibis aprilli lõpus Palamusel Felix Goldmann, kes juhib Berliini kultuurikeskuses Acud tegutsevat teatrit.
iii
Sama programmi raames käis Palamuse rahvamaja juhataja Valdi Reinas pool aastat tagasi Brüsselis De Zeypi rahvamajas, kus aitas Balti riike tutvustavat festivali läbi viia.
Nelja miljoni elanikuga Berliinist umbes kuuesaja elanikuga Palamusele sattudes tabas Felixit muidugi väike kultuurišokk, aga pigem positiivne kui negatiivne. Palamuse leidis ta väga ilusa ja Berliiniga võrreldes vaikse paiga olevat, kus nii mõndagi huvitavat silma hakkas. Hakatuseks sai aga Felixilt siiski päritud tema töö kohta Berliinis.
Mida kujutab endast kultuurikeskus Acud, kus Sa Berliinis töötad?
Peale minu juhitava Acud-teatri on keskuses veel kunstigalerii, kaks kino, tüdrukuteklubi ja sessioonikohvik, kus mängitakse igal õhtul elavat muusikat. Põrandapinda on keskuses ühtekokku tuhat ruutmeetrit ja töötajaid 60. Teater ja noortekeskus saavad toetust linnalt, üldiselt majandab keskust aga mittetulundusühing.
Peale kultuuritöö tegeleme teatud mõttes ka sotsiaaltööga. Meile saadetakse oma ühiskonnakasuliku töö tunde tegema nii töötuid kui ka seadustega pahuksisse läinuid. Enamasti aitavad nad meil maja koristada ja remontida. Näiteks värvimistööd on meie majas vaja teha vaat et kolm korda nädalas, sest noored kontserdikülastajad kipuvad seinu aerosoolvärvidega sodima.
Mis laadi teatrit näeb vaataja Acud-teatris?
Aeg-ajalt käivad suuremad teatrikompaniid meil külalisetendusi andmas, ent teeme ka oma lavastusi — nii professionaalsete kui ka harrastusnäitlejatega. Vabakutselisi proffe on Berliinis umbes 20 000: teatrikoolid toodavad näitlejaid märksa rohkem kui suurtesse riigi- ja munitsipaalteatritesse mahub. Vabakutselised teevad tavaliselt aasta jooksul kaasa ühes-kahes filmis, kust saavad põhilise elamisraha, suurema osa loomingulisest potentsiaalist rakendavad aga meiesuguste väiketeatrite lavastustes kaasa tehes.
Ka noored lavastajad peavad enne, kui nende ees avanevad suurte teatrite uksed, kätt proovima ja end tõestama Acud-teatri sugustes väiketeatrites. Nii ongi paljud meil välja toodavad lavastused noorte lavastajate esimesed katsetused. Seepärast on meie majas tehtav teater üpris modernne. Osalt tingib seda ka meie mitte suhteliselt väike blackbox-tüüpi ja lavata saal. Tihti mängitakse meil noorte saksa autorite, aga ka Ida-Euroopa riikide autorite tükke.
Kas publikut praegusel majandussurutise ajal ikka jätkub?
Publikut pole meil oma teatrisse kunagi eriti lihtne olnud meelitada. Esiteks juba sellepärast, et berliinlasel on igal õhtul võimalus valida kahesaja ooperi-, balleti-, draama- ja muu etenduse vahel. Erinevalt suurtest teatritest ei ole meil ka võimalust müüa töötutele ülisoodsaid kolmeeuroseid pileteid, sest meil pole riigiga vastavat kompensatsioonilepingut. Lehtegi satuvad väikeste teatrite lavastusi tutvustavad artiklid harva. Küll aga on vahel juhtunud, et noorte hulgas hakkab suust suhu levima info, et see või teine Acud-teatri tükk väärib vägagi vaatamist, ning siis on saal kohe täis.
Tunnistan, et ehkki ma olen Acud-teatri n-ö oma kätega üles ehitanud ja seda üheksa aastat juhtinud, ei oska ka mina ette ennustada, milline lavastus edukaks ja milline vähem edukaks kujuneb. Kunstilisest tasemest see küll igakord ei sõltu. Kunstilises mõttes oli meil näiteks üks suuremaid õnnestumisi Becketti „Lõppmäng”, rahvas jooksis aga tormi minu meelest hoopis kergekaalulisemale „Effi Briestile”.
Lisaks tavalisele teatritööle korraldad ka üht omapärast teatrifestivali.
<span lang=”ET” style=”FONT-SIZE: 10pt; FONT-FAMILY: Arial; mso-ansi-language: ET”>Jah, iga kahe aasta tagant korraldame üle-euroopalist festivali pimedate truppidele. Tänavune festival on järjekorras kolmas ja sellele on tulemas taas päris huvitavaid truppe. Näiteks Horvaatia trupp, kelle esinemine kujunes eelmise festivali tipphetkeks, on loodud juba aastal 1949 ja taseme poolest võiks see osaleda ükskõik missugusel teatrifestivalil, mitte ainult pimedate truppidele mõeldul. Pärast festivali lähevadki nad pikemale tuurile mööda Saksamaad.
Loodame näha festivalil ka üht väga erilist truppi Iisraelist: selle näitlejad pole mitte ainult pimedad, vaid ka kurdid. Selleks, et näitlejad üksteisega suhelda saaksid, on igaühel neist laval kaasas puutekeele tõlk. Inimesed, kes selle trupi etendusi näinud on, ütlevad, et see, mida nad laval korda saadavad, on nagu ilmutus. Nad on üles astunud isegi New Yorgis Broadwayl.
Praegu pole veel kindel, et me Iisraeli trupi oma festivalile saame, sest nende meeskond on suur ja trupi liikmed vajavad majutusel mitmesuguseid eritingimusi. Saame nende võõrustamist endale lubada vaid siis, kui Iisraeli riik ettevõtmist toetab.
Kui lihtne või keeruline teil üldse on oma ettevõtmiste jaoks raha saada?
Raha hankimine on läinud üpris keeruliseks. Kui linna eelarve löögi alla satub, siis on kultuurile mõeldud summad ju esimesed, mida kärpima hakatakse. Kultuuritegijatele aga öeldakse, et küsigu nad toetust ettevõtjatelt. Ettevõtjad saavad aga iga päev paarkümmend toetuspalvega kirja ning kõigile ei saa nad ka parema tahtmise juures jaatavalt vastata. Iseasi, kui korraldada suurt rokikontserti: siis ollakse veel nõus vabapääsmeid vastu saades mingi summa välja käima. Ent pimedate teatrifestival on tunduvalt vähem „seksikas“ teema ning vastavalt sellele leigem ka firmade huvi.
Mainisid algul, et Acud-keskuses tegutseb tüdrukuteklubi. Miks just tüdrukute oma?
See klubi sai loodud tosin aastat tagasi, järgimaks Euroopa Liidus käibivat soolise võrdõiguslikkuse printsiipi. Meie klubis saavad tüdrukud nimelt tegelda rokkmuusika, grafiti, arvutiasjanduse, filmi ja muude selliste aladega, mida tavaliselt pigem poiste aladeks peetakse. Kui näiteks tüdrukud ja poisid koos rokkansamblit tegema hakkavad, siis tõrjutakse tüdrukud lõpuks ikka pigem marginaalsetesse rollidesse. Omasooliste seltskonnas saavad tüdrukud aga ka liidrirolli kanda.
Tõsi, tüdrukuteklubi käivitamisest möödunud aja jooksul on olud niipalju muutunud, et nüüd peaks võib-olla hoopis poisid luubi alla võtma, sest nad kipuvad üldhariduse omandamisel ja kõrgkoolidesse pääsemisel tüdrukutele alla jääma ja ühiskonnale ka muul viisil kaotsi minema. Ühiskonda vapustanud koolitulistamis- ja enesetapujuhtumid on ju ainult jäämäe veepealne osa.
Mis Sind Palamusel kõige rohkem üllatas?
Eelkõige siinse kultuuritöö traditsiooniderohkus. Rahvatantsu- ja koorilauluharrastus on siin veel täiesti elus, korraldatakse titepidusid ja pulmavanemaga pulmapidusid. Valdi näitas mulle ka pilte sellest, kuidas tähistati Kaarepere-Palamuse tee 80. aastapäeva. Meil poleks midagi sellist korraldada võimalik, sest pole inimesi, kes vanu aegu mäletaksid.
Acud-keskus asub endises Ida-Berliinis Alexanderplazi lähedal. Kui varem oli Lääne-Berliin jõukas ja Ida-Berliin vaene, siis nüüd, pärast suuri ehitusi ja ümberehitusi on pealinna idaosa juba tükati nooblimgi kui lääneosa. See tähendab aga, et renoveeritud majadesse, kus üürid kõrgele tõusnud, on kolinud uued noored ja maksujõulised elanikud. Vanast ja suhteliselt kokkuhoidvast DDR-i aegsest kogukonnast on alles vaid umbes viis protsenti. Samas algab meist umbes 700 meetrit eemalt, joonest, mida mööda kunagi jooksis Berliini müür, linnaosa, milles elab palju türgi emigrante. Seal on palju töötuid ja umbkeelseid inimesi ning probleemseid noorukeid. Ka neid peame oma tööd tehes silmas pidama.
Palamuse rahvamaja on sügavaid juuri pidi kinni siinses kultuuritraditsioonis. Ka rahvarohked suurüritused on siin ilmselt pisut teistsugused kui meil. Valdi rääkis mulle näiteks sügiseti peetavatest laatadest ning väitis, et laadajärgsel päeval on alevik niisama korras ja puhas, kui enne laata oli. Berliinis seevastu tuleb pärast poole miljoni osalejaga Love Parade’i tükk aega remondi- ja haljastustöid teha.
Kuuldavasti jõudsid napi siinveedetud aja jooksul võtta ette ka ühe pikema jalgrattasõidu.
Jah. Laenasin kohapealt jalgratta ja käisin ära Peipsi ääres. Teed on siinkandis meeldivalt hõreda liiklusega ning rattasõiduks parajate tõusude ja langustega. Loodus on ka ilus ja Peipsi-äärne olustik väga põnev. Ehkki nooremana olen nii kodumaal kui ka Hollandis ja Prantsusmaal päris pikki rattatuure teinud, kujunes siin tehtud 65-kilomeetrine retk siiski päris väsitavaks, sest vorm pole enam see ja tagasi tulles oli ka tuul vastu. Ent ikkagi olen väga rõõmus, et asja ette võtsin, sest muidu oleks palju ilusat nägemata jäänud.
Mida huvitavat Sa Palamusel oldud aja jooksul veel nägid-kuulsid?
Näiteks seda, et põder on teil siin täiesti tavaline metsloom, kelle vabas looduses nägemine mingi haruldane juhtum pole. Meil Saksamaal on põder viimasel ajal just oma harulduse tõttu n-ö trendiloomaks kujunenud: paljud mänguasjavabrikudki on kaisukarude asemel kaisupõtru tootma hakanud.
Ka Palamuse kandist pärit kirjaniku Oskar Lutsu kohta kuulsin palju huvitavat. Mulle tundub, et „Kevade” analoogiks saksa kirjanduses võis olla Erwin Strittmatteri „Der Laden” ehk „Pood”. See teos kõneleb sellest, kuidas ühe pere kolm põlvkonda poodi peavad ning seal saab ka päris palju nalja.
Kui koju tagasi jõuan, katsun kusagilt leida „Kevade” või mõne muu Lutsu teose saksakeelse väljaande ja selle läbi lugeda.
iii
RIINA MÄGI
