Mõiste fa?ism tuleb sõnast fascigo, mis oli Vana-Roomas kõrgema magistraadi (liktorite) võimuembleem ja kujutas endas nahaga vöötatud vitsakimpu. Fascigo tähistas Rooma võimsust ja oli selle sümbol.
Itaalias koondas Mussolini enda ümber võitlusüksuse, mille nimeks pandi Fasci di Combattimento. Hiljem kujunes sellest rühmitusest välja fa?istlik partei. Itaalia fa?istid ei pannud toime massimõrvu ega asutanud ühtegi koonduslaagrit.
Fa?ism on valitsemissüsteem, kus valitsusvõim on kontsentreeritud poliitiliselt parempoolse diktaatori kätte.
Tänapäeva itaalia keeles tähendab fascismo sidet, liitu, ühendust. Euroopas oli ainus fa?istlik riik Itaalia. Saksamaad ei valitsenud kunagi fa?istid, vaid natsionaalsotsialistid. Poliitilise ülesehituse poolest olid peale Saksamaa ja Nõukogude Liidu veel paljud maailma riigid fa?istliku riigiaparatuuriga. Ajastule andsid sisu aga Saksamaa ja N Liit. Saksamaal hävitati ühtesid rahvaid, suruti teisi alla ja assimileeriti kolmandaid. N Liidus arreteeriti ja mõrvati inimesi ning näljutati neid surnuks. Teine maailmasõda algas fa?istliku ideoloogia raames. Poola jagamisel esinesid Saksamaa ja N Liit kui kaksikvennad.
Venemaal hakati sõja ajal ja pärast sõda fa?istiks nimetama kõiki, kes võitlesid N Liidu vastu või ei olnud nõus N Liidu tegevuse ja poliitiliste tõekspidamistega. Eriti järjekindlalt on taunimist leidnud need, kes osalesid bol?evismivastases võitluses N Liidu vastu relvaga, ja ka need, kes julgesid nõukogude võimu vastu hakata okupeeritud maadel. Ühesõnaga, kõik N Liidu vastased olid fa?istid. Fa?ist oli sõimusõna, mida Balti riikidest pärit inimesed N Liidu ajastul Venemaal ringi liikudes tihti kuulsid. Et vältida fa?isti nime, tuli tingimusteta nõus olla kõigega, mis nõukogude võim iganes korda saatis.
Viimasel paaril-kolmel aastal on hakatud Venemaal häirekella lööma fa?ismi taassünni üle Eestis. Nüüd on na?istid (Vene noorte rühmitus) ja Moskva linnapea Lu?kov nimetanud Eestit fa?istlikuks riigiks. Eesti valitsused on aga kogu aeg seda süüdistamist talunud, püüdmata selles küsimuses omalt poolt selgust tuua.
Vene propagandamasinale on abiks Eestis loodud Antifa?istlik Komitee, mille eesotsas on Arnold Meri ja Uno Laht. Eriti agaralt teevad nad oma kihutustööd just välismaal ja Eestis elava vene noorsoo hulgas, püüdes väita, et Eestis soositakse fa?ismi taassündi. Arvestades Eesti-Vene mittesõbralikke suhteid, on üsna selge, kes sellise komitee tegevust toetab. Rääkis ju Vene föderatsiooninõukogu välissuhete komitee esimees Markelov alles üpris hiljuti Eestist kui riigist, kus fa?istid jalutavad vabalt ringi ja püstitavad SS-lastele mälestusmärke.
Ajalooline tagapõhi
Enne kui rääkida fa?ismi taassünnist Eestis, tuleb kõigepealt selgeks teha, mida siis Antifa?istlik Komitee nimetab fa?istlikuks tegevuseks, mille taassünni pärast ta nii mures on. Sellist parteid, mille ideoloogia oleks vastanud või vastaks klassikalise fa?istliku partei (näiteks Itaalia fa?istliku partei või Saksamaa natsionaalsotsialistliku partei) ideoloogiale, pole Eestis kunagi eksisteerinud. Isegi 1930. aastate Vabadussõjalaste Liit oli oma ideoloogia poolest fa?ismist kaugel. Seetõttu on jutt fa?istliku ideoloogia taassünnist Eestist absoluutselt vale.
Ka käesoleval ajal ei ole Eestis avalikke poliitilisi fraktsioone, mille ideoloogia või programm vastaks fa?istlikule ideoloogiale, seega on Eesti süüdistamine fa?ismi taastulemises põhjendamatu targutus. Seega pole sellel, mida Antifa?istlik Komitee nimetab fa?ismi taassünniks Eestis, tegeliku fa?istliku ideoloogiaga mitte midagi ühist. Järelikult on asi muus.
Mäletatavasti ei juletud pärast taasiseseisvumist riigivõimuorganite tasandil Eesti lähiajaloost, eriti Teise maailmasõja ajal toimunust eriti rääkida. Samuti ei antud Riigikogu ja valitsuse poolt lähiminevikus toimunule, eriti eestlaste võitlusele Saksa ja Soome sõjaväes ametlikke hinnanguid. Selle põhjuseks oli arvatavasti poliitikute nõukogude okupatsiooni ajal saadud ühekülgne haridus. Ei suudetud tagada demokraatia sihikindlat taastamist, kartes rahvusvahelist skandaali ja mittemõistmist.
Otseseks tagajärjeks oli see, et nõukogude võimu poolt Eesti koloniseerimiseks siia toodud mitte-eestlaste, aga samuti eesti soost kollaborantide elu muutus suhteliselt mugavaks. Kui nõukogude võimu poolt kordasaadetud kuritegudest eesti rahva vastu räägiti, siis tehti seda võimalikult umbisikuliselt, lihtsalt öeldes “stalinliku re?iimi barbaarsed kuriteod”. Pärast Vene okupatsiooni lõppemist jätsid tolleaegsed poliitikud nimetamata konkreetsed kohapeal tegutsenud isikud, kes olid nõukogude võimu kollaboraatorid. Sellele vastavalt ei suudetud ega tahetud ka praktiliselt kuritegusid sooritanud isikuid kohtulikule vastutusele võtta ega nende õigusi kuidagi piirata.
Suhtumine nendesse meestesse aga, kes olid julenud Eesti kaitsmiseks N Liidu vastu relva võtta, jäi ametlikul, valitsusorganite tasandil üpriski reserveerituks. Ehkki neid ametlikult fa?istideks just ei nimetatud, esines Eesti ajakirjanduses siiski rohkearvuliselt sellesuunalisi artikleid. Saksa sõjaväes teeninud meeste üritusi püüti ametlikul tasandil võimalikult vältida. Nii ei võtnud 25. Vabadusristi päevast Kirepis osa ükski Riigikogu ega valitsuse liige, kuigi tolleaegne peaminister Parts seda just päev varem lubas. Valitsuse paaniline tegevus, et näidata oma suhtumist fa?ismi (Lihula ausammas) tekitas üleriigilise skandaali. Ehkki peaminister püüdis asja hiljem siluda, väites, et Eesti iseseisvuse taastamise eest sõdinud mehi siiski tunnustatakse, oli suhtumine selge.
Tõde hirmutab
Viimasel ajal on Eesti valitsus hakanud seletama, aga esialgu veel küllaltki ettevaatlikult, et need mehed, kes võitlesid Saksa või Soome sõjaväes, ei teinud seda siiski mitte Suur-Saksamaa või Uue Euroopa nimel, vaid nende võitluste eesmärgiks oli vaba Eesti. Ja ka ajakirjandus on hakanud selle seisukohaga nõustuma. See tekitab Eestis elavate venelaste ja eesti kollaboraatorite seas nähtavasti ebakindlust ning ärgitab nõukogude tõdesid kaitsma, et status quo säiliks. Just sellepärast järgnes pronkssõduri teisaldamise küsimusele süüdistus fa?ismi taassünnist Eestis.
Tegelikult ei taaselustata Eestis fa?ismi, vaid siin on lihtsalt hakatud rääkima tõde Teise maailmasõja sündmustest ja eestlaste N Liidu vastasest võitlusest oma riikliku iseseisvuse hoidmiseks. Saksa sõjaväe vormi kandnud Eesti vabadusvõitlejad on hakanud taotlema oma võitluse tunnustamist ja langenud kaasvõitlejatele mälestusmärkide püstitamist oma kodumaa pinnal. Eesti väliministeeriumil tuleks aga rahvusvahelisele üldsusele selgitada, et sõna fa?ist all mõeldakse Lääne riikides ning Venemaal täiesti erinevaid asju.
Putini teenistuses olev Venemaa põhivoolumeedia üritab unustada stalinistlikke kuritegusid ja esitleda Stalinit sõjakangelasena. Pronkssõduri teisaldamine andis võimaluse Eesti ja Venemaa vaheliste konfliktide süvendamisele selleks, et lõhkuda meie positiivselt arenevaid suhteid teiste Euroopa Liidu ja NATO riikidega. Seda ei saa lubada ükski eestlane. Me peame jääma peremeesteks omal maal. Selle seisuse kindlustas meile kui kommunismi võitjatele Vabadussõda.
(Artiklit levitab Sõltumatu Infokeskus www.si.kongress.ee)
AAVO KIMMEL
