Peipsi äärest Punikvere külast pärit ning Punikvere algkoolis ja Pala 7-klassilises koolis õppinud Evi Lestal sattus esimest korda Palamuse kanti, nii imelik kui see ka pole, alles Tartu Õpetajate Instituudi päevil.
“Meie kursusel oli palju andekaid lauljaid, tantsijaid, võimlejaid ja sõnakunstnikke ning ekskursiooniraha teenimiseks käisime mitmel pool kontserte andmas,” meenutas Evi Lestal. “Ükskord suve hakul tahtsime Kuremaa tehnikumis peo teha. Leppisime aja kokku, aga kui kaskedega ehitud veoauto kastis kohale jõudsime, ootas meid ees tühi saal, sest meie poolt saadetud kuulutused olid jäetud üles panemata.
Veetsime öö Kuremaal, hommikul panime ümberkaudsetesse paikadesse, Palamusele sealhulgas, kuulutused üles ja õhtuse peo ajaks oli saal puupüsti täis.”
See, et ta paar aastat hiljem, 1955. aastal päriselt Palamusele tuli, oli juhus.
“Instituudi lõpukursuse kevadel selgus, et Jõgeva rajooni on vaja kolme õpetajat ja et meie kursusel on just kolm inimest, kes selles rajoonis tööle asuda tahavad,” meenutas Evi. “Kuna üks meist tahtis ilmtingimata raudtee äärde ja valis Selli kooli ning teine tahtis Maarja kooli, mis oli tema kodule kõige lähemal, siis jäi Palamuse kuidagi iseenesest mulle. Mõtlesin salamisi juba siis, et Palamuse on neist kolmest tegelikult kõige parem koht. Ja ma ei eksinud.”
Elamispind anti Evile ja noorele vene keele õpetajale Linda Rikandile kunagisse Palamuse kihelkonnakoolihoonesse, kus praegu tegutseb muuseum.
“Meie korter oli köstri saali taga, saalis oli aga külanõukogu kantselei,” ütles Evi. “Käisimegi siis oma vee- ja solgipangede ning puusületäitega külanõukogust läbi. Tõsi, eks me katsusime seda rohkem siis teha, kui kantselei tööaeg läbi sai.”
Külanõukogu naabruses oli omast kohast põnev ka, sest seal tehti igasuguseid tähtsaid toiminguid.
“Ükskord tahtsime, vallalised noored neiud nagu me olime, hirmsasti näha, kuidas noorpaari registreeritakse. Kuna me ust irvakile jätta ei julenud, piilusime lukuaugust. Mäletan, et kui külanõukogu sekretär sõnad peale lugenud ja paberid korda ajanud oli, võttis peigmees põuetaskust ikka viinapudeli ka välja ja tehti väiksed “tropid”,” naeris Evi.
“Lutsuloogia”
Kuna ühtekokku elas Evi nn Tootsi koolimajas tervelt viis aastat, võiks arvata, et Lutsu- ja “Kevade”-asjadega hakkas ta nii innukalt tegelema just seetõttu.
“Oi, Lutsu ilukirjanduslik looming, “Sügis” välja arvatud, oli mul läbi loetud juba algkooli päevil,” ütles Evi. “Ja Pala koolis õppides lugesin ükskord kaks nädalat jutti Lutsu “Mälestusi”: need meeldisid mulle nii väga.”
Tartus õppides kohtus Evi Oskar Lutsuga ka näost näkku.
“Tõime Lutsu taksoga instituudis korraldatud kirjandusõhtule,” meenutas Evi. “Pinnisime teda küll igapidi, püüdes üht-teist teada saada tema enda ja “Kevade” tegelaste prototüüpide kohta, ent ta oli ikka väga kidakeelne ega rääkinud suurt midagi. Käisime 1953. aasta kevadel ka Lutsu Hariduse tänava kultuurihoonest viimsele teekonnale saatmas.”
Kui Evi Palamusele tööle tuli, pani teda väga imestama, et Lutsust siin üldiselt suurt ei peetud.
“Kooli tollase direktori suhtumine oli umbes selline, et mis sest vanast joodikust ikka austada,” ütles Evi.
Ent suhtumine hakkas tasapisi muutuma, eriti jõudsasti pärast seda, kui kirjandusteadlane Abel Nagelmaa, Lutsu lesk Valentina ja kauaaegne naabrimees Juhan Simm Lutsu 70. sünniaastapäeva aegu Tootsi koolimajja Lutsu ja “Kevadet” tutvustava stendi üles panid ning kui Palamuse kultuurimajas Ivar Trikkeli juhtimisel esimene avalik Lutsu mälestusõhtu peeti ja Eesti Raadio ülekandebuss ? legendaarne “hõbehall” ? selle otse eetrisse andis.
Kohalikud entusiastid, Evi sealhulgas, andsid oma panuse Lutsu “rehabiliteerimisse” küünlavalgus- ja kirjandusõhtute korraldamisega Tootsi koolimajas. Palamuse keskkoolis hakkasid aga Evi ja teiste kirjandusõpetajate eestvedamisel Lutsu sünniaastapäevade paiku toimuma kirjandusnädalad, mille jooksul kirjutatakse loovtöid, mängitakse mälumängu, käiakse Lutsu loominguga seotud paikades jne. Kui lisada veel suur hulk Lutsuga seotud õpilasuurimusi, siis võib öelda, et korralike “lutsuloogiliste” teadmisteta pole Palamuse kooli vist keegi lõpetanud.
Kirjandusnädala üritustele kutsutakse Evit nüüdki, kuigi Palamuse kooli asemel töötab ta juba viiendat aastat Kaarepere Põhikoolis.
“Naaberkool oli hädas, sealne direktor käis peale ja ma läksingi, kuigi võiksin tegelikult ammu pensionipõlve pidada,” ütles Evi Lestal.
Talle endale meeldiks rohkem kirjandust õpetada, aga vähemasti põhikoolis on keeletunde ette nähtud tunduvalt rohkem kui kirjandustunde. Ja keele ? ka emakeele ? õpetamine on raske töö, mis suhteliselt vähe rõõmu pakub, eriti kui õpilasi klassis kasinalt ja seetõttu kasin ka helgemate peade seltskonda sattumise võimalus.
“Vahel ütlen õpilastele, et mõelgu, kui raske muulastel veel eesti keelt õppida võib olla ? aina erand erandi otsas!” ütles Evi.
Puhastustuli
Tantsupisikuga nakatus Evi Lestal enda sõnul juba Pala koolis: selle kooli emakeeleõpetaja Juta Loide oli üksiti tugev tantsujuht. Õpetajate Instituudis jätkas Evi tantsimist Helju Mikkeli käe all. Ja kuna instituudist kaasa saadud iseloomustusel oli kirjas, et ta tantsinud on, värvati ta Palamusel kohe kultuurimajja tantsujuhiks.
“Kõige parema pagasi tantsutreeningute läbiviimiseks sain tegelikult siis, kui käisin 1957. aastal Moskvas VI ülemaailmsel noorsoo- ja üliõpilasfestivalil,” ütles Evi.
Evi ja tema tollane kolleeg Kuno Prinken valiti nimelt ainsa Jõgeva rajooni rahvatantsupaarina 150-liikmelisse Eesti esindusrühma, mis osales koos teiste liiduvabariikide tantsijatega Moskva noorsoofestivali suurtel staadionikontsertidel.
“Tantsijaid ei valitud sinna mitte üksnes oskuste, vaid ka pikkuse ja kaalu järgi,” meenutas Evi. “Pikad tantsulaagrid Pärnus, Tallinnas ja Moskvas olid aga kui puhastustuli. Meiega töötasid Alfred Raadik, Kai Leete, Ott ja Salme Valgemäe ning teised tantsukorüfeed ning peale rahvatantsu õpetati meile ka balleti aluseid.”
Pärast Moskva “kadalippu” seadis Evi lati oma tantsijate jaoks kindlasti kõrgemale ning nõudlikkust on juba ta loomuseski. Sestap on tema tantsijad ikka tasemel olnud. Segarühm Tootsid-Teeled, mis Evi juhendamisel juba 32 aastat tegutsenud, tantsis möödunudsuvise üldtantsupeo eel endale välja I kategooria.
Tango kahele
Sõjajärgsetest Eesti üldtantsupidudest pole Evi käinud vaid mõnel üksikul. Tants on aastakümneid Evi Lestali elu juurde kuulunud ja palju muu kauni kõrval on see andnud talle ka abikaasa Reinu, keda mitu palamuslaste põlvkonda teab kui ergu huumorinärviga elupõlist kinomehhaanikut.
“Esimest korda nägin Reinu küll võrkpalliplatsil, aga kokku viis meid ikkagi tants: Rein oli nooremana väga hea tantsija,” ütles Evi.
Üks endine palamuslane tunnistanud Evile hiljaaegu, et kui saalis kõlas tango ja Lestalid esimesena tantsima läksid, siis polevat keegi teine enam tantsupõrandale minna julenudki, sest niikuinii poleks võrdlust välja kannatanud.
“Tantsuga tegeldes on mu elu olnud sisustatud,” ütles Evi Lestal. “Ja kui ma enne tantsuproovi ka mõtlen ? eriti külma või tuisuse ilmaga ?, et küll ei tahaks kodunt välja minna, siis proovilt tagasi tulen alati hea tujuga ja energiat täis laetuna.”
Selle kohta, kui kaua ta veel tantsujuhina jätkata kavatseb, Evi mingeid veksleid välja ei andnud. Muu hulgas tekitavad temas kahtlusi ja kõhklusi kesised lootused tantsijate järelkasvule.
“Need, kes praegu Tootsides-Teeledes tantsivad, on väga tublid,” ütles Evi. “Neil on rahvatants hinges ja veres ning neid ei pea lunima, et tulgu nad ikka tantsima. Aga kust uusi tantsijaid peale peaks tulema, kui Palamuse Gümnaasiumis juba paar-kolm aastat ühtegi rahvatantsurühma ei tegutse, seda ma küll ei tea.”
Praegu Palamuse koolis viljeldava lava- ja line-tantsu kohta ei ütle Evi midagi halba, ent usub, et need stiilid võimaldavad edu saavutada natuke kergema vaevaga: rahvatants tahtvat hea välja nägemiseks ikka kõva lihvimist. Evi on oma tantsijatele näiteks mõnikord kodus järeleaitamistundegi andnud.
Kümme aastat vahet
Sünniajaga pole Evil eriti vedanud ? ses mõttes, et ta on sündinud oma heast tantsuõpetajast Helju Mikkelist ehk rahvatantsijate keeli Memmest peaaegu täpselt kümme aastat hiljem. Mistõttu juubeleid peavad nad peaaegu alati ühel ajal.
“Nüüdki sain kutse 12. märtsil Vanemuise kontserdimajas Memme juubeli puhul toimuvale tantsupäevale, aga jälle jääb mul oma peo tõttu sinna minemata ning vanad tantsukaaslased nägemata,” kurtis Evi.
Kui ta viiekümnele Palamusel elatud aastale tagasi vaatab, siis tunduvad talle selgemad aastaterea esimene ja tagumine ots, keskpaik on aga justkui “kokku jooksnud”.
“Need aastad olid nii töö- ja tegemisterohked: lapsed tahtsid kasvatamist ja maja ehitamist, õpetajatöö kõrvalt sai 23 aastat õppealajuhataja ametit peetud jne, et aastad sõidavad mälus justkui üksteise kukile ja muutuvad üksteisest eristamatuks,” ütles Evi Lestal. “Aga mul pole siiski põhjust neile aastaile kibestumisega tagasi mõelda, sest minu ümber on kogu aeg olnud väga üksmeelne ja teotahteline töökollektiiv ja tore sõpruskond.”
Et aastakümnete jooksul tehtud töö on olnud tulemuslik, see paistab välja Evi paljude õpilaste, aga ka Lestalide tublide tütarde pealt, kellest üks aastaid Tallinnas farmatseudina töötanud ja teine selleks saamas (ema eeskujul omandatud emakeeleõpetaja kutsest tuli tal tervislikel põhjustel loobuda).
Üks omapärane jälg Evi tööst on jäänud aga ka Eesti filmilukku: kui Palamusel omal ajal “Suve” võtted toimusid, õpetas rahvapeo stseenis osalenutele vanad seltskonnatantsud selgeks just tema.
RIINA MÄGI
