Evert Kapp: Hingelt sõdur mõtleb käskudele kaasa

   

Eesti rahuvalvajad käivad kogemusi hankimas. Kindel käitumine talletub sõjaväelaste lihasmällu, nad tegutsevad kiirelt, kuid poliitikutega vaidlema ei kipu. Kas võõral maal elu ohtu seadmine on samasugune töö nagu kõik teised? Kas Talibani moslemist võitleja tapmine on tegutsemine Eesti eest?  
   

Nooremseersant Evert Kapp (34) töötab praegu kodukandis Laiusel. Mis töö see seal täpselt on ja mida varjab traataed, ta ajakirjanikule seletama ei kipu. Pole ka mõtet — nagunii ei saaks tsiviilisik sellest palju aru.

Evert Kapp on sündinud Valga kandis, kuid kolinud Laiusele 9-aastaselt. “Mu vanaisad ja  vanaemad on pärit hoopis Savernast ja Põlva kandist, aga omal ajal pakuti vanematele siinkandis tööd ja nii saigi ära tuldud,” mäletab ta lapsepõlvest.

Evert õppis Laiuse põhikoolis. “Kutsekas jäi mul pooleli, praegu käin Jõgeva Täiskasvanute Gümnaasiumi 11. klassis,” selgitab rahuvalvaja, kes oma tuleviku kindlalt sõjaväega sidunud on.

Varem ehitusel töötanud Evert on viimased kolm aastat olnud vormikandja. Väljaõppe missioonile minekuks sai ta Scoutspataljonis, kus töö algas möödunud aasta 2. juunil. Afganistani läks Evert koos kaaslastega 2. novembril ja tagasi Eestisse jõudis 22. mail. 

Estcoy-7

Evert kiidab kamraade, kellega koos missioonil sai oldud. Estcoy-7 võitlejad on vennaskond kogu eluks. “Kui oled olnud reaalses lahingus koos, siis tekib eriline usaldus, ma võin neid inimesi usaldada ka kinnisilmi,” räägib Evert rühmaülem Jüri Pajustest ja kaaslastest Raul Põldmast, Mikk  Tragonist ning teistest.

“Supermehed,” iseloomustab ta neid, kellega koos pidanud Talibani vastu 50 lahingut. “See number räägib enda eest. Me oleme sõdurid ja esindame seal Eesti riiki, sõdurid on nagu suursaadikud, nad kujundavad kodumaa mainet. Kui teed oma tööd hästi, siis on see tunnustus Eesti riigile,” usub Evert Kapp.

“Kuigi käisime seal rahu valvamas, oli siiski ka väga ohtlikke olukordi.  

Ka Eestis võib õnnetusi juhtuda, igal pool tuleb arvestada sellega, kui suur on risk ja milline on sinu enda käitumine. On ju öeldud, Eesti vabatahtlikud ei lähe kriisipiirkonda, vaid sõjapiirkonda – sellel on oluline erinevus,” selgitab mees.

Kõige hullematest Afganistanis nähtud asjadest ta rääkima ei soostu. Pole otstarbekas ja tõenäoliselt ka mitte lubatud. Missioonile läks Evert soovist ennast proovile panna ja kogemusi saada, kuid seda, kui keegi väidab, et rahuvalvaja palk kedagi ükskõikseks jätab, ta ei usu. 

Helmandi provints tekitab peavalu

“Helmandi provints on võtmetähtsusega ja sisuliselt ainuke provints, kus toimub aktiivne lahingtegevus, see on suur põllumajandustootmismaa, kus lokkavad moon ja kanep,” iseloomustab Evert.

Estcoy-7 oli Afganistanis  Nad-e-Ali piirkonnas Helmandi provintsi keskosas. “Osalesime detsembris rahvusvaheliste julgeolekujõudude lõunaregiooni suuroperatsioonil Sond Chara, mille käigus puhastati suured piirkonnad valitsusvastastest jõududest. Kuigi  olin  sealse olukorra kohta varem ka teistelt pärinud, sain pildi selgeks alles kohale jõudes,” räägib Evert. Kui Afganistanis peaks tema sõnul kirjade järgi olema 40 riigi rahuvalvajaid, siis reaalses lahingutegevuses on korraga umbes 4 riigi esindajad: eestlased, inglased, taanlased ja USA võitlejad.  

Lisaks lahingoperatsioonidele viis kompanii läbi julgestus- ja konvoioperatsioone

Vastutusalas liikusid Estcoy-7 liikmed soomukitega ca 4000 kilomeetrit ja nägid seda maad liivakõrbest kuni päris rohelise märja maani välja.

“Kuidas võtta, kas närvidele hakkab või ei hakka, eks see sõltub omaenese mõtlemisest. Kui tead ja teadvustad, kus sa oled ja mida teed, siis pole hullu,” kinnitab Evert.

“Tekib lihasmälu ja vastavas olukorras toimid iseenesest. Aga tapma treenitud pole meist kedagi. Meie eesmärk oli hoida alasid kontrolli all ja mis seal salata, kohalik rahvas on  sõjast päris väsinud.

Algul mõtled rohkem ohtudele, näed tonti seal, kus seda pole, aga ajapikku tekib olukord, kus enamik situatsioone on juba tuttavad. Kõige suurem oht on aga isevalmistatud lõhkekehad, neid leidsime 39 juhul ja ühele sõideti  otsa.  Soomuk küll purunes, aga õnneks keegi eluohtlikult viga ei saanud.”

Afganistan on maa, kus olukorrad võivad kiiresti äärmusest äärmusesse muutuda, kus ka inimesed on väga erinevad. “Üks rahvus küll, aga palju erinevaid etnilisi gruppe ja iga rahvusgrupp suhtub erinevalt: mõni võtab rahuvalvajaid positiivselt vastu, teine viskab kiviga.”

Vaatamata suurele kultuurilisele erinevusele, mis kohalikke elanikke rahusaadikutest lahutab, usuvad eesti sõdurid, et nemad on õige asja eest väljas.

“Kui Talibani võitlejad on külas, siis elavad kõik hirmu all. Kui meie läksime külla, kus olid Talibani võitlejad, siis lapsed meile ei lehvitanud, vett ja toidupakke meilt vastu ei võetud, kõigest keelduti, sest kardeti. Kui Taliban sai külast välja aetud, tulid külaelanikud meilt arstiabi ja vett paluma, taastus normaalne elukeskkond,” räägib Evert.

Sõdurielu tipphetked on tema sõnul need, kui näed oma töö tulemusi. Kui küla on vaenlastest  puhastatud ja  külavanem tänama tuleb. Samuti tunned rõõmu, kui  kõik mehed, kes patrulli lähevad, ka tagasi tulevad. 

Jalavägi jääb alati alles

Seda, et Eestis võiks lähiajal mingi relvakonflikt tulla, Evert Kapp ei usu. Kaitseväge ja lahingukogemustega ohvitsere, keda sõjaolukorraks ette valmistada, on tema hinnangul tarvis seepärast, et  maailm on väike ja kunagi ei tea, mis võib juhtuda. Abi võib minna vaja ükskõik millisel meie liitlasel.

“Kuigi tehnika areneb, jääb jalavägi alati alles, ilma sõduriteta ei saa sõda kunagi pidada,” on nooremseersant kindel. Samas teab ta, et Eesti sõjaväes valitseb kindel kord ja käsule allutakse  hästi.  “Kui ikka reaalne vajadus käes,  siis asutakse oma riiki kaitsma,” usub Evert. .

Miks eesti poisid möödunud suvel mujalt missioonidelt ära ei tulnud ja Georgiasse rahu valvama ei läinud, pole nooremseersant Kapi jaoks oodatud küsimus.

“Sõjavägi ja poliitika ei käi käsikäes, poliitikud otsustavad. Loomulikult on igal sõduril maailmavaade ja iga sõdur saab aru, mis on õige, mis vale. Aga kui tuleb käsk, siis tuleb seda täita. Me ei saa sellesse suhtuda oma eelarvamusega,  on see õige või vale.” 

Kangelased on lähedased

Evert on pereinimene, Afganistani missioonile minnes jättis ta koju ootama naise ja kaks tütart, ema, õe, vennad ja sõbrad. Küsimusele, kuidas lähedased ja pere asjasse suhtuvad, vastab ta silmapilkselt, et on ennegi igasuguseid hulle asju ette võtnud ning pere ja lähedased on tema ekstreemsustega juba ammu harjunud.

“Ema jaoks polnud valikut. Ta teab, et saan hakkama, küll tal hinges midagi kripeldas, aga nüüd on temast saanud päris suur pöidlahoidja eesti sõduritele. Naine ja vanem tütar aga mõistavad, et töö on töö — olen ju varemgi välismaal tööl käinud.”

Praegu on Evert otsustanud mõneks ajaks koju Laiusele jääda, kuid arvab, et mingi aja pärast läheb mõnele missioonile kindlasti tagasi.

Estcoy-8 koosseisus juhtunu kohta ütleb ta: “Sellised uudised ei ole kunagi meeldivad, aga tegemist on ikkagi sõjapiirkonnaga. Kahjuks tuleb aga meie töös ette ka surma. Hetkel olen veel ihu ja hingega Afganistanis, elan poiste tegemistele mõtetes kaasa. Olukord on seal üsna ohtlik, muresid on palju, vahest liigagi palju. Mõtled kodustest, surmast ja sellest, kui palju on kaotada. Kui palju kannatavad teised, kui miskit peaks valesti minema…

Kangelased ei ole need, kes sõjast tulevad, vaid kangelased on kodused, kes elavad teadmatuses, ootavad ja muretsevad. Kui oled lahingus  käinud, siis on, mille üle mõelda. Näiteks sellele, kui habras on elu. Täna on, homme enam ei ole,” mõtiskleb sõjamees.  

Sõjaväelased streikima ei hakka

“Iga sõdur, kes on seda hingelt, käib missioonil ära. Hea sõdur ei vingu, vaid saab aru, et käsk on käsk, ja mõtleb asjade käigule kaasa,” kinnitab  Evert Kapp.

Ka sõjaväelaste palku on viimasel ajal kärbitud, aga tema tutvusringkonnast keegi sellepärast sõjaväest ära minna ei plaani.

“Meie raha tuleb ju maksumaksjalt, samas oleme maksumaksjad ka meie. Sõdur saab aru ja saab hakkama, streikima  me kindlasti ei hakka,” lubab Evert.

Enamikul sõjaväelastest on oma pere olemas või loomisel.  „Tavalised inimesed oleme. Kui ehitaja paneb endale tööle asudes tunked selga, siis meie paneme laigulise vormi. Aeg-ajalt saame ka märjaks või mudaseks, see on lihtsalt töö,” räägib sõjamees.  

Evert Kapp
autasud:
Kaitseväe teenetemärk lahinguliste teenete eest

NATO ja Eesti Rahuvalve medal 

JAANIKA KRESSA

blog comments powered by Disqus