Enne preemia kätteandmist tuli laureaadil üle elada ristimistalitus.
“Palamusel on teatavasti ka teine, Lutsu antud nimi Paunvere ning Paunveres käivad asjad hoopis teistmoodi kui Palamusel,” ütles talitust läbi viinud kauaaegne muuseumitöötaja Vaike Lapp. Selleks, et Ever Paunvere oludega samastuda suudaks, ristis Vaike Lapp ta ümber Raja Teeleks. Et tema enda käsi olevat liiga raske, kutsus ta ristimisele appi maavanem Aivar Koka. Pärast aga laskis Imelik alias Vello Pütsep lahti tantsuloo, et maavanem saaks “Tali pruudiga” mõne tantsutuuri teha. Ristimistalitusel abivahendiks olnud lilledega kaunistatud ahjuroobi kinkis maavanem Ita Everile. Lisaks sellele sai laureaat kingituseks ka maakonna logoga põlle.
Laureaaditiitliga kaasnevale tunnustuskirjale olid korraldajad seekord leidnud uudse lahenduse: tunnustuskirja tekst oli graveeritud raamitud klaasile, klaasi alla oli aga paigutatud väike saunaviht, mis meenutab üht lõbusamat stseeni Lutsu loomingus ? Kiire saunaskäiku.
Preemiasumma suurust kuuldes oli laureaat päris ehmunud ja palus seda lehte mitte kirja panna: tal olevat piinlik nii suurt summat vastugi võtta. Aga vallavanem Urmas Asteli sõnul on preemia heaks annetajate lahkus iga aastaga suuremaks läinud ja sellest siis ka senisest soliidsem summa.
Kuna Lutsu lastejutu “Nukitsamees” järgi tehtud filmis mängib Ita Ever Metsamoori ehk Nukitsamehe ema, olid kohal ka Nukitsamehe nime kandva Palamuse lasteaia kasvandikud, kes tantsisid Nukitsameeste tantsu ja kinkisid Ita Everile nukumeister Ingrid Juuse tehtud riidest Nukitsamehe.
Kuigi Ever kurtis, et on seoses oma äsjase juubeliga vaat et iga päev iseendast rääkima pidanud, ei pääsenud ta sellest ka Palamusel. Küsimusi oli ette valmistanud õhtujuht Valdi Reinas, kes nüüd juba pea pool aastat Palamuse rahvamaja juhataja ametit pidanud, ent neid tuli ka saalist.
Tähtis puänt
Küsimusele, ega ta omaaegset estraadil rahva naerutamist aja ja ande raiskamiseks ei pea, vastas Ita Ever eitavalt.
?Tegin estraadil kaasa suhteliselt lühikest aega ja kui kutsujaks poleks olnud Eino Baskin, siis vaevalt et ma üldse sinna sattunud oleksin,? ütles Ita Ever. ?Aga need olid tegelikult tänuväärsed õpiaastad, mis andsid mulle midagi kasulikku ka teatrirollide tarvis. Estraadisket?i ettekandmisel on nimelt äärmiselt oluline oskus välja tuua loo puänt. Eino Baskin valdab seda kunsti minu meelest täiuslikult ja ka mina sain estraadil esinedes sel alal päris hea kooli.?
Meenutamaks Ita Everi ja Eino Baskini ühiseid estraadiaegu, mängisid Valdi Reinas ja Laiuse sõnakunstnik Endla Tooming maha 1980. aastal Eesti Raadio ?Meelejahutaja? saates eetris olnud humoreski ?Jalgpall?. Everile ei tulnud tekst küll enam sugugi tuttav ette, ent ta arvas, et Tooming ja Reinas olid päris head Ever ja Baskin.
?Mind on tegelikult üsna raske järele teha,? arvas Ita Ever. ?Mõned, kes on proovinud, on kurtnud, et mul polevat üht läbivat joont, mida jäljendada.?
Enam kui poole sajandi pikkuselt teatriteelt pole mõistagi kerge välja noppida rolle, mis eriliselt armsad või meelde jäänud oleksid. Ita Ever mõned siiski suutis. Üks tema esimesi suuri rolle oli näiteks tumm Kattrin Brechti “Ema Courage’is ja tema lastes”. Izolda Leedu autori Kazys Saja “Pühajärves” jäi Everile meelde juba sellepärast, et rolli loomisel pidi ta paluma abi arstidelt.
?Izolda oli langetõbine ja autor oli kirjutanud näidendisse sisse stseeni, kus Izoldal langetõvehoog peale tuleb,? meenutas Ita Ever. ?Selleks, et seda mängida osata, võtsin ette käigu psühhoneuroloogiahaiglasse, kus mulle seda haigust põdevaid inimesi näidati. Laval kestis Izolda langetõvehoog umbes kolm minutit. Algul hakkas rahvas saalis tavaliselt naerma, sest arvati, et see on mingi Izolda järjekordne trikk. Kui aga aru saadi, mis toimub, siis saal vakatas. Aga Izolda pole mulle meelde jäänud üksnes langetõve pärast: ka tema karakter ja saatus läksid mulle väga hinge.?
Veel ei saa Everi puhul kuidagi üle ega ümber T?ehhovi “Kolme õe” Ma?ast.
Grimmi ei karda
Kunagi pole Ita Ever kartnud grimmituba ning ta on lasknud oma näoga teha, mida jumestuskunstnikud iganes on tahtnud.
Kõige markantsemad grimmilood olid tal rääkida “Karge mere” ja “Nukitsamehe” filmimise ajast. Esimeses mängis ta saja-aastast pimedat saare nõida, teises Metsamoori.
??Nukitsamehe? võtted toimusid Karksi-Nuia lähedal ja kui me võttegrupiga aleviku sööklasse sööma läksime, ootas rahvas juba spaleeris, et metsakolle lähedalt näha,? meenutas Ita Ever.
Sööklas oli “metsakollidele” õnneks taha nurka eraldi laud kaetud, et kõrvalised inimesed ei näeks, kuidas nad söövad: lauakommetest polnud neil ju sellise grimmiga võimalik teab kui palju hoolida.
?Arvestades sellega, mis ma oma näoga teha olen lasknud, näen ma veel päris hea välja,? ütles Ever lustlikult ja õhutas rahvast n-ö ninnakargavamaid küsimusi esitama ? näiteks selle kohta, kellega ta elab või kas tal boyfriend’i ka on. Küsimuse õhku paisanud, vastas Ever neile kohe ise ära ka: pärast oma viimase elukaaslase Gunnar Kilgase siitilmast lahkumist ei ole tal uusi meessuhteid tekkinud ning et nende jaoks olevat üldse juba aeg hiline.
Sel austamispeol oli kõigest tunda, et Ita Ever oli Palamusele väga oodatud. Küllap tundis seda laureaat isegi.
Riina Mägi
