29. jaanuaril esitleti Estonia Talveaias Eve Pärnaste raamatut „Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei: ERSP aeg”. Sellist vanamoeliselt ehtsat perekonnatunnet, mis tekkis endiste ERSP-laste kohtudes, ei leia naljalt kogudustestki, rääkimata olemasolevatest poliitilistest erakondadest.
ERSP raamat pidi valmima juba 20. augustiks möödunud aastal, mil möödus 20 aastat partei asutamisest.
„See raamat, mis võtab kõige ulatuslikumalt ja paremal viisil kokku tolle partei asutamise, tema saavutused ja liikmed, jäi pisut hiljaks, sest raamat jäi ühe kangelasliku inimese, Eve Pärnaste õlgadele. See küpses ta peas, nagu ERSP asutamine küpses ta korteris,” avas kogumiku esitluse Tunne Kelam, nimetades Eve Pärnastet renessansiinimeseks, kes suudab teha raamatu üksinda valmis algusest lõpuni, koos kujunduse ja fototöötlusega.
„Esialgu 350 planeeritud leheküljest sai 520, siis aga polnud parata ja asi kujunes 780 lehekülge pikaks. Pilistvereks ma seda valmis ei jõudnud, nüüd on aga ERSP asutamise ettepaneku tegemise 21. aastapäev ja siin me oleme!” rõõmustas Eve Pärnaste.
Olime üksinda, näitasime eeskuju
Pärnaste rääkis, et ERSP viimastest tegevusaastatest teatakse rohkem ja seetõttu keskendus ta valminud mahukas kogumikus ajale ERSP loomise mõtte algatamisest kuni Eesti Kongressini.
„See on aeg, kus me alustasime, olime üksinda, näitasime eeskuju ja tegime väga palju ära. See puhtalt ERSP aeg lõppes, kui kolm organisatsiooni, ERSP, Eesti Muinsuskaitse Selts ja Eesti Kristlik Liit tegid algatuse Eesti Kongressi kokkukutsumiseks. Siis ühinesid meiega sajad ja tuhanded, esimene etapp sai otsa. Need olid aga tormilised ajad, millest palju ei teata,” rääkis Pärnaste.
Kogumikus on kirjutisi 42 kaasautorit, käsitletud on kõiki tarvilikke valdkondi, raamatus on mälestusi nii algatajatelt, liidritelt kui ka kõige lihtsamatelt liikmetelt, kuid ega ERSP-s vähemalt tema algaastatel lihtliikmeid tavamõistes ju polnudki.
Kui Tallinna ja Tartu rahvas käis omavahel rohkem läbi, siis kaugema nurga inimesed said ERSP üritustest teada „Ameerika Hääle” ja „Vaba Euroopa” raadiote vahendusel. Pilve-Elvi Kuum Abjast, kes kahel korral Siberisse küüditatud, meenutab: „Kui hakati kodanikke registreerima, siis ütles Valdo, et ega meil niisama pealtkuulajaid vaja pole, kõik peavad midagi tegema. Kes tahab ERSP-s olla, peab hakkama kodanikke registreerima. Sellega ajas ta mulle alguses hirmu nahka, aga pärast olin talle tänulik.”
Täna on Eve päev!
Lagle Parek soovitas ERSP raamatut võrrelda raamatuga „Rahvarinne 20” ja kinnitas, et võrdlus saab olema õpetlik: „See raamat pole mitte ood ühele või kümnele suurele poliitikule, see on raamat kõigist meist. Siin on püütud nii teha, et keegi ei jää kõrvale. Kõik tänu Evele! Täna on Eve päev!”
Pareki pöördumine aatekaaslaste poole oli liigutav. Ta tänas ERSP peret koos oldud aja eest ja selle eest, et ikka veel tuntakse õlatunnet.
„Tänan teid, et meil jätkus mõistust tookord ja et ka praegu oleks mõistust pidada vastu. Meie jaoks on tähtis Eesti riik, aga mitte oma rahakott. Kui on vaja teha karme otsuseid, siis me otsustame ega vingu. Meie ei loobi aknaid katki, me mõtleme enne, kui midagi teeme. Riik on meile kõige tähtsam. Ja kuigi me kohtume harva, on meie vahel side kogu aeg olemas,” rääkis Lagle Parek.
Tunne Kelam võimendas Pareki varem öeldud sõnu, et ühel miljonilisel rahval on oma riiki omada suur luksus, mille eest tuleb, nagu luksuskauba eest ikka, maksta kõrget hinda. Rasketel aegadel on kõige tähtsam hoida Eesti riiki.
Eesti eeskuju ikestatud rahvastele
„Oleme tänapäeval harjunud, et me kirume oma riiki, pahandame mitmeparteisüsteemi üle, et kuidas nad küll rahva raha raiskavad, kuidas nad omavahel kisklevad, milline mõttetus see on. Poliitikud aga hakkavad rahva armastuse võitmiseks võistlema laulude või tantsuga.
21 aastat tagasi oli niisugune olukord unistus. Üheparteisüsteem seisis nagu suur buldooser meie ees. See oli küll paigal ja otseselt ei ähvardanud, aga igaüks teadis, et selle roomikud olid verised, et ta võib jälle liikuma ja inimesi lömastama hakata.
21 aastat tagasi arvati, et muudatusi saab teha vaid olemasoleva raames. Kommunistlik partei oli meid juhtinud kuristikku või sohu, aga usuti, et seesama kommunistlik partei sealt ka välja viib, sest teist jõudu ei olnud.
Eesti rahva tugevus oli see, et suudeti kujundada teine tee. Alternatiiv, mis on igasuguse vaba ühiskonna alus. Kui meile praegu tundub, et valik on tühine ja demagoogiline, siis tasub meenutada aega, kui valikut ei olnud.
Ei ole küll saavutatud puhast lahendust, mida loodeti, hulk probleeme on vinduma jäänud, aga ometi, kui mõtleme, kuidas asjad oleksid liikunud, kui läbi oleks läinud ülemnõukogu lahendus, et Eesti jätkab kakskeelsena N. Liidu raamides ehkki natuke vabamana, siis tundub see, mis meil praegu on, uskumatu saavutusena.
Tookord tundus valiku algatamine enneolematu. See periood toimus. Mitte mugavas närvitsemises, nagu ülemnõukogu juhid tänapäeval meenutavad, et kuidas nad ikka pabistasid, kui nad reforme püüdsid läbi suruda. ERSP inimesed olid juba kõik läbi teinud, kuid neil oli jõudu ja usku, et tegutseda ja saavutada murrang.
ERSP järgi hakkasid tekkima uued erakonnad Eestis, aga ka mujal. Tekkisid rahvusliku sõltumatuse parteid ning rahvaesindused ja kongressid, nagu Lätis ja Gruusias. Eesti andis eeskuju teistele ikestatud rahvastele, siin peeti ikestatud rahvaste konverentse, kus kõik said oma rahvusvärvid välja tuua ja kogemusi vahetada,” rääkis Kelam.
Hoia, Jumal, Eestit!
Mari-Ann Kelam meenutas, et palju aastaid pidasid vabadusvõitlejad vabas maailmas südames seda ideed, et Eesti Vabariik võib kunagi vabaks saada! Kuid paljud, kellega Läänes aastaid koos sai lauldud „Hoia, Jumal, Eestit!”, ei elanud nii kaua, et seda päeva näha, nad ei saanud enam ise kaasa aidata Eesti riigi ülesehitamisele.
„See imekaunis lühike laul võtab kokku kõik, mida on vaja: rahu, töö, kainus, vennaarmu suurus. See laul andis meile lootust ja julgust. Oli suur kingitus, kui laulude ja unistuste kõrvale tuli 20 aastat tagasi ERSP näol ka tõeline poliitiline võimalus! Eesti oli esimene N. Liidus, kes sai endale demokraatliku erakonna, Eesti oli ees!” jagas oma mälestusi Mari-Ann Kelam.
ERSP-lastele iseloomulikult tahtsid kõik rohkem rääkida teistest ja mitte iseendast. Nii need, kes esitlusel sõna võtsid, kui ka paljud mälestuste autorid, kes on kogumikus samuti just kaasvõitlejatest lugusid jutustanud. Tekkis kummaline hoidmise tunne, mis on praeguste erakondade juures võõras.
Südamega poliitik ja nähtamatu sõjavägi
ERSP-d ei ole enam juriidiliselt olemas ja suures poliitikas jätkab täna, pärast kahte liitumist vaid üks asutajatest — Tunne Kelam. Kuid tema isikus on ERSP jõudnud Euroopa Rahvaparteisse, mille sümbol on süda.
„Asju tuleb ajada südamega, mitte üksnes kalkulatsioonidega,” kinnitas Kelam. Tema selja taga oli sel hetkel otsekui nähtamatu sõjavägi. Vägi, mis ei pea olema mõnes nimekirjas, vaid mis ilmub ja kaob spontaanselt, vastavalt vajadusele.
Kelami, Pärnaste ja Pareki kõrval oli Estonia Talveaias veel üks peategelane.
„Vardo Rumessen oli ERSP kandvaid jõude, eriti meie kodakondsusküsimustes, aga veel enam muusikas, sest paralleelselt Eesti iseseisvuse taastamisega taastas Rumessen meie suurimat heliteost, Rudolf Tobiase Joonase lähetamist. Selle tagasi tulemise etapid ennustasid Eesti riigi tagasitulemist,” iseloomustas Kelam. Ja Rumessen mängis – klaverikõlad, mis sel kohtumisel jõudsid pianisti mõttekaaslaste kõrvu olid veel palju rohkem kui meeliülendav klassika, tuues esile hulgaliselt mälestusi ja tõstes kuulajad maast üles, nagu seda vaid kõrgkunst suudab.
Raamat Eesti iseseisvumisest
Mahukas kogumik meie lähiajaloost — „ERSP aeg” — on müügil raamatupoodides ja muidugi saab seda laenutada raamatukogudest. Selles on palju fotosid ning põhjalikud nimekirjad ja registrid, kaks allikapublikatsiooni ja Eve Pärnaste põhjalik uurimus ERSP osast Eesti Kongressis.
„Võib-olla on võimalik teha veel mõni kogumik koos rohkete kommentaaridega, sest aeg on nii kaugel, et dokumentidest üksi enam ei aita,” andis Pärnaste lootust. Valminud kogumik pakub aga ülirohkesti olulist teavet Eesti iseseisvumise kohta, mille iga kodanik enne valimisealiseks saamist läbi võiks uurida.
iii
JAANIKA KRESSA
