On ju tõepoolest enam-vähem ükskõik, kes meid europarlamendis esindama hakkavad, sest kuuekesi 732-st ei suuda nad seal mingit ilma teha ega Eesti asja ajada. Häbi oleks vaid, kui me sinna silmapaistvalt harimatud ja asjatundmatud inimesed läkitaksime ja sellega isegi need vähesed kohad lihtsalt raisku laseksime. Kuid maailmapoliitikat mõistvaid ning keeli oskavaid inimesi leidub kindlasti iga erakonna nimekirjas.
Loomulikult võiksime valima minnes kaaluda, kas soovime Euroopa Liidu poliitika muutumist parempoolsemaks või pahempoolsemaks. Esimesel puhul tuleks hääl anda kas Isamaaliidu või Res Publica kandidaadile, kes hakkavad kuuluma europarlamendi kõige parempoolsemasse fraktsiooni. Teise puhul peaks eelistama sotsiaaldemokraate. Meie reformarid ja keskerakondlased hakkavad Brüsselis istuma koos liberaalidega, kes oma maailmavaatelt on Euroopas keskpartei, kuid oluliste otsuste tegemisel kalduvad sagedamini parempoolsetega ühte. Rahvaliidu europartnerit ? fraktsiooni Rahvaste Euroopa ? on parem-vasakskaalale raske seada, nemad võitlevad vahest kõige selgemini just rahvusriikide huvide eest ja Euroopa kui liitriigi vastu. Kuid ka neis valikuis vaevalt meie üks-kaks saadikut eriti määrvaks osutuvad.
- Riigikogu ?vahevalimised?
- Lähiaja peaeesmärgiks nn haridusreform
- Keskerakonna suurim hääletooja ei kandideeri
Hoopis teise tähenduse omandavad eelolevad valimised, kui neid vaadata sisepoliitilisest aspektist. Võib arvata, et järeldused, mida aasta ja kolm kuud pärast Riigikogu valimisi toimuvaist ?vahevalimistest? tehakse, on määrava tähtsusega tänase valitsuskoalitsiooni tuleviku jaoks. Prognoosime siis, mida valimiste tulemused võiksid ühe või teise parlamendipartei seisukohalt tähendada.
Praegune valitsuskoalitsioon sai 2003. aasta märtsis 55,3 ning opositsioon 39,7 protsenti valijate toetuse. Ja kuigi eelolevail valimistel osaleb kindlasti oluliselt vähem inimesi kui mullu, on koalitsiooni ja opositsiooni toetuse suhtearvu muutumine oluline ja selge märk rahva rahulolust valitsuse poliitikaga.
Koalitsiooni juhtparteile Res Publicale antavate häälte osakaal näitab eelkõige seda, kui palju on sel parteil nüüdseks püsivaid pooldajaid ja kui palju Riigikogu valimistel kogutud 25 protsenti häältest oli antud Keskerakonna võimuletuleku vältimiseks või lihtsalt protestihääleks.
Res Publica tegevus sotsiaalsetes ja majandusküsimustes on olnud selgelt parempoolsem, kui võis mõista nende valimiseelseist lubadustest: just selle muutuse tõttu nimetas Res Publica endine esimees Rein Taagepera oma parteid ?reformierakonna puudliks?. Loosung ?Vali kord!? on tähendanud uute keeldude ja käskude tulva ja kõlavasõnalisi kampaaniaid (säästuprogramm, aus riik jms). Kui innukas tegevuses kommunismi veelkordseks hukkamõistmiseks võib näha soovi meelitada Isamaaliidult üle teatud kindel kontingent valijaid, siis lähima aja peaeesmärgiks paistab Res Publical kujunevat nn haridusreform, mille aluseks on tänase koolikorralduse ja koolide rahastamise põhimõtete terav hukkamõist (Carmen Kass: ?Meie haridussüsteem on üks ilge pärand!?). Nüüd näeme, kui palju valijaid toetab sellist poliitikat ja Juhan Partsi senist tegevust Eesti juhtimisel.
Reformierakond on seevastu olnud järjekindel oma valimislubaduste elluviimisel. Saavutati väga suure diferentsiga ( 2000?15 000 krooni) vanemahüvitis. Üksikisiku tulumaksu alandamist 26 protsendilt 20 protsendini toetas valimistel teatavasti 17,7 protsenti valijast (ükski teine erakond seda välja ei pakkunud).
Asjaolude kokkusattumise tõttu õnnestus Reformierakonnal kirjutada see nõue koalitsioonilepingusse ning praegu seistakse selle eest kaljukindlalt. Too idee viiks riigieelarvest lähiaastail ära 4-5 miljardit krooni, mis ohustab eelkõige avaliku sektori (haridus, tervishoid, teadus, kultuur, sotsiaalhooldus, politsei jms) rahastamist.
Tõsi, see raha jääb inimestele, kuid lõviosas niigi suure sissetulekuga kõrgepalgalistele ? seevastu pensionärid ning üliõpilased ei näe sellest sentigi. Kui palju valijaid nii soovib, seda võime 13. juunil järeldada.
Rahvaliit suutis möödunud aasta novembris tulumaksu alandamisele pidurit tõmmata ning saavutas õpetajate ja kultuuritöötajate 12-protsendilise palgatõusu ning lastetoetuste kahekordistamise.
Tagajärjetult on püütud lõpetada pensionikindlustuse II samba rahastamist tänastelt pensionäridelt äravõetava raha arvelt. Kui paljud valijad sellist tegevust heaks kiidavad ja kui paljud arvavad, et Rahvaliit ei peaks kuuluma niivõrd parempoolsesse koalitsiooni, näeme Rahvaliidu toetajate suhtarvu muutumisest.
Isamaaliidu valimistulemus annab tunnistust, kas erakonnal on Tunne Kelami juhtimisel läinud korda taastada oma rahvusaateline maine, mille toetajaid peaks Eestis kindlasti üle 7 protsendi olema, ning kuivõrd õige oli nende novembrikuine otsus mitte asendada Rahvaliitu Reformierakonna ja Res Publica valitsuses.
Möödunudaastastest Mõõdukatest on tänaseks saanud sotsiaaldemokraadid ja 13. juuni näitab, kuivõrd õigustatud on olnud selle seltskonna kauaaegne hirm, et Eestis pole säärase nimega midagi peale hakata.
Tuleb tunnistada, et Riigikogu väikseim fraktsioon on viimasel aastal üsna järjekindlalt kaitsnud sotsiaaldemokraatlikke põhiväärtusi ning olnud valitsuse suhtes kõige kriitilisem, pälvides peaminister Partsilt koguni ?äärmuslaste? tiitli. Nii et nüüd on siis võimalik näha, kui palju on meie valijate hulgas selliseid ?äärmuslasi?.
Kõige huvipakkuvam on muidugi kahed viimased valimised võitnud Keskerakonna tulemus. Nende suurim hääletooja Edgar Savisaar seekord ei kandideeri ja samas on erakonnast lahku löönud grupp seniseid tippjuhte-häälepüüdjaid.
Kui Keskerakond peaks ka sellises olukorras saama hea tulemuse, on see lahkulöönuile rängaks löögiks ja näitab, et Keskerakond on midagi rohkemat kui rühm endisi ministreid ja isegi rohkem kui Savisaar. Kui häältesaak osutub nõrgaks, tuleb järeldada, et asetleidnud lõhenemine võib osutuda erakonnale saatuslikuks.
Professor Taagepera koalitsioonikestvuse valemi kohaselt peaks praeguse valitsuse eluaeg hakkama ammenduma. Kas ja milline tuleb uus koalitsioon, see otsustub 13. juunil.
Kui pidada primaarseks seda küsimust ja mitte probleemi, kas saata Brüsselisse Maimu Berg või Toomas Hendrik Ilves, Rein Lang või Heimar Lenk, Carmen Kass või Erki Nool, siis tasub valima minna.
JAAK ALLIK,
Riigikogu liige, Rahvaliit
