Euroopa probleemide lahendamisel on liikmesriigid vastakatel positsioonidel ja Euroopa ühtsusesse tekkinud praod ähvardavad kohati paisuda ületamatuteks kuristikeks. Selge on see, et Euroopas on erinevused majanduste vahel suured, mis tingivad lahknevaid arusaamu kriisi lahendustest. Ent erinevustele vaatamata ei saada läbi ka üksteiseta ja seega peab lähenemine lõpuks ikkagi toimuma, sest ühisvaluuta piirkonna loomisest saadik on vastastikune sõltuvus eurotsooni riikide vahel aina suurenenud. Majanduslik tasakaalustamatus ja jätkuv likviidsuskriis on seda omavahelist sõltuvust veelgi süvendanud. SEB majandusülevaates Nordic Outlook on toodud välja selle paar põhjust.
Eurotsoon tervikuna on ülejäänud maailma suhtes suhteliselt heas tasakaalus, mis väljendub üsna väikeses jooksevkonto ülejäägis ja defitsiidis. Eurotsooni sees on tasakaalustamatus aga suur. 2011. aastal oli Saksamaa maailma suurim rahvusvahelise investeerimiskapitali eksportija, samal ajal kui Itaalia, Prantsusmaa ning Hispaania olid maailmas suuruselt kolmas, neljas ja viies kapitali importija. Saksamaa rahvusvaheline investeerimispositsioon on kasvanud viimase kümnendi jooksul 821 miljardit eurot, samal ajal Itaalia, Prantsusmaa ja Hispaania on kasvatanud võlga 1208 miljardi euro võrra.
Niikaua kuni erinevused konkurentsivõimes eurotsooni riikide vahel püsivad, tuleb jooksevkonto defitsiite finantseerida. Laenu andja ja võtja vahelised sidemed on enamjaolt eurotsooni sisesed. Kui laenuvõtja maksevõime on küsimärgi all, tähendab see, et laenuandja on see, kes kannab kahjusid – olgu see pensionifond, pank, tööstusettevõte või keskpank.
On üsna raske näha, kuidas seda tasakaalustamatust õnnestuks ümber pöörata kaubandusvoogude ümberpööramisest tulenevate tagasimaksetena. Hoopis tõenäolisem on see, et toimuvad suured kapitaliülekanded „põhjast“ „lõunasse“. Selleks, et päästa euro, tuleb võlgu ja varasid maha kirjutada ning laiendada vastastikust vastutust maksete eest.
Praegused kriisi lahendamise meetmed näevad ette kriisi algpõhjuse elimineerimist ehk riikide eelarvedefitsiitide vähendamist. Keskpankade ülesanne on samal ajal seda kergendada raha lihtsama ja odavama kättesaadavusega. IMF ja OECD on näiteks soovitanud, et riigid, kellel see on finantsiliselt võimalik, lükkaksid püksirihma pingutamise edasi või ergutaksid fiskaalpoliitikaga majandusi. Ikka selleks, et allakäik ei tabaks kõiki korraga, sest keegi peab ju olema, kes vedurina teisi madalseisust välja tõmbama hakkab. Aga selleks, et nüüdsel ajal ekspansiivset eelarvepoliitikat teha, peab riigirahandus olema headel aegadel korras hoitud – nagu näiteks Rootsil, kes seda võimalust nüüd ka edukalt kasutab.
Kuid eurotsooni juhtoinas ja kasinust jutlustav Saksamaa ei ole ka ise kõigist pattudest puhas. Oma jooksevkontode ülejääkidele ja rikkuse kogunemisele vaatamata ei ole Saksamaa avalik sektor suutnud koguda endale viimase kümnendi jooksul jõukust, vaid vastupidi, valitsussektor on suurendanud oma võlga 60 protsendilt SKP-st 2001. aastal enam kui 80 protsendile SKP-st 2011. aastal. Seega on õiglane, et Saksamaal tuleb võtta senisest enam kohandumist eurotsooni riikide vahel ka enda peale.
i
RUTA ARUMAE, SEB analüütik
