Eestis on juba mitu kuud piltlikult öeldes ametis uus valitsus või peaks seda nimetama remonditud vanaks. Praegune rahandusminister lubas ametisse asudes vajadusel oma volitusi ületada, et rahad ikka liikuma saaks. Võib-olla on seda kusagil ministeeriumikoridorides ka tehtud, kuid välja see igatahes ei paista, et üks väheseid reaalseid majanduse ergutamise mehhanisme oleks kuidagi lisasurve taha saanud.
Me deklareerime oma mitmesugustes dokumentides väga ilusasti, et Euroopa Liidu struktuuritoetuste eesmärgiks on toetada majanduse arengut ning vähendada seeläbi arenguerinevusi Euroopa regioonide vahel ning tõsta Euroopa Liidu kui terviku konkurentsivõimet maailmaturul.
Ilus, ja eriti ilusasti kõlab see, kui tuletame meelde, et perioodil 2007-2013 on Eestil võimalik kasutada struktuuritoetust 53,3 miljardi krooni ulatuses, millele lisanduvad veel põllumajandusse minevad vahendid ning muud vahendid. Rusikareegel ütleb, et kolmandik investeeringutest tuleb otse riigieelarvesse tagasi ehk see number annaks proportsionaalse jaotumise korral igal aastal maksulaekumiste näol eelarvesse otsest tulu üle 3 mld krooni. Arvestades tänaseid allapoole kukkuvaid eelarvenumbreid, pole just kõige nukram arv. Rääkimata mõjust töökohtade säilimisele, inimeste toimetulekule ja ka suuresti reaalsete avalikke hüvesid pakkuvate objektide valmimisele.
2009. aasta majandusprognoosi tutvustades tõdeti lootusrikkalt, et jalad on põhjas, aga teatavasti on ainuüksi Eestimaa veekogudel nii erinevaid kaldaid, et see jalgade maapuudutus ei pruugi sugugi tähendada kõva ja kivist põhja, kust end lahti tõugata. Suure tõenäosusega võib see olla suhteliselt savine ja mudane pinnas, mis ülesaitamise asemel meid sootuks enda sisse hakkab tirima. Prognoosi juures ei olnud sõnagi juttu eurovahendite mõjust ja sellest, mida tehakse nende rahade kiirendamiseks, et need jõuaksid reaalmajandusse.
Nõus, et päris suured summad on seotud riiklike suurprojektidega ning nende ettevalmistamine on pikk protsess, kuid ka nende käekäigust võiks avalikkusel olla pidev informatsioon. Eesti on tänaseks juba aastaid suutnud suuri projekte teha ja seetõttu ei tohiks uute tegemine olla üle mõistuse käiv raketiteadus. Reaalselt on ka ju teada, millises suunas need suured projektid liiguvad ning seetõttu peaks veel erilise jõuga püüdma need objektid valmis saada.
Eesti ettevõtjad ja ka mittetulundussektor on olnud väga aktiivne kõikvõimalikes taotlusvoorudes osalema ning suures pildis võetakse meetmetest maksimum. Samas on praegu suurkärpimiste tulemusel tekkinud rakendusasutustes tõsised probleemid täna niigi pikkadest menetlustähtaegadest kinnipidamisega, mis omakorda näitab, et liigume eurorahade reaalkasutamise kontekstis pigem vastupidises suunas, mitte sinnapoole, kuhu tahaks ja millest meile räägitakse.
Eurorahade kiirema kasutuselevõtu positiivset mõju pole vaja ehk väga palju seletada, pigem peab tänane valitsus suutma ise ja laskma ka oma haldusalas olevatel asutustel sellega sisuliselt tegeleda. Vaatamata suurele osale nn eurobürokraatiale, suudame me ise selle vindi ikka mitmel pool totaalselt üle keerata. Seetõttu on meie oma väljamõeldud lisabürokraatia oluline vähendamine europrojektide juures esimesi samme, mis kiirelt astuda tuleb. Teise liigutusena on meil tahtmise korral võimalik rakendada garantiide süsteem, mis annaks võimaluse reaalselt kasutada jällegi paljuräägitud sildfinantseerimist ja ka avansilisi makseid. See ei ole kauge Euroopa probleem, vaid meie oma tahtmatus ja otsustamatus, mille süül need meil veel lõplikult rakendunud pole.
Eriti suurtes raskustes on täna juba projektidele positiivsed otsused saanud kolmas sektor, kuid sama probleem puudutab teravalt ka masuaegset ettevõtlust ja avalikku sektorit. Lahenduseks on siinkohal riigi jõuline sekkumine läbi seadusloomeprotsesside kiirendamise ning vajadusel ka nende lihtsustamine. Kunagi ei saa lõpuni kindel ola, et iga sent õigesti investeeritud on. Selle teostamatu eesmärgi saavutamiseks ei ole mõistlik protsesse pidurada.
Eurorahade taotlemine ja projektide koostamine ning ka hilisem aruande esitamine ei peaks kasvama omaette majandusharuks, vaid nende eesmärk peab olema ikka majanduse arengu toetamine.
KAJAR LEMBER, Rahvaliit
