Omal ajal kutsuti Luua arboreetumit dendropargiks. Viimasel ajal on sellest kreeka juurtega sõnast loobutud ladina tagapõhjaga arboreetumi kasuks ning seda eelkõige rahvusvahelise arusaadavuse huvides: analoogne sõna on teaduslikul või õppeotstarbel rajatud kollektsioonaia kohta käibel inglise keeleski.
Luua arboreetum on rajatud õppeotstarbel. Kui Luua mõisahoones 56 aastat tagasi metsanduslik õppeasutus avati, tekkis kohe ka vajadus sellise paiga järele, kus õpilased puu- ja põõsaliike, millest dendroloogiatundides juttu, oma silmaga näha saaksid. Arboreetumi rajamise võttis oma südameasjaks metsakultuuride õpetaja Alfred Ilves, kes asus tellima seemneid maailma eri paigus asuvatest dendroloogilistest kollektsioonidest ning nendest istikuid kasvatama. Taimegeograafilisel põhimõttel rajatud ning Euroopa, Siberi, Kesk-Aasia, Kaug-Ida ja Põhja-Ameeria osakonnaks jagatud arboreetumi sünniaastaks peetakse 1952. aastat. Riikliku looduskaitse alla võeti see 1968. aastal. 1984. aastal liideti arboreetumiga aga nn vana puukool, mis sestpeale hakkas kandma haruldaste liikide ja liigisiseste vormide kollektsiooniks. Eriline koht on seal pitseetumil ehk hariliku kuuse eri vormide kollektsioonil.
Arboreetumi kogupindala on praegu 8,5 hektarit ning sellel on esindatud rohkem kui 800 taksonit ehk taimesüstemaatilist üksust. Seda paika õppe-eesmärkidel väisavate Luua Metsanduskooli ja Eesti Põllumajandusülikooli tudengite kõrval käib siin üha rohkem ka loodusturiste ja lihtsalt oma käe peal jalutajaid.
“Mõni aastakümneid Luual elanud inimenegi, kel senini arboreetumisse asja pole olnud, on tulnud, ringi vaadanud ja suure elamuse saanud,” ütles Luua Metsanduskooli õpetaja ja puukooli juhataja Andro Otsus.
Vasktorud ja küünlad
Arboreetum ongi endiselt Luua Metsanduskooli hallata. Hooldustöid teeb seal metsanduskooli puukooli viieliikmeline töökas kollektiiv, suuremateks ettevõtmisteks saadakse projektiraha Keskkonnainvesteeringute Keskuse kaudu. Kaks aastat tagasi ehitati arboreetumile näiteks ümber korralik aed. Eelkõige oli seda vaja taimekollektsiooni kaitsmiseks jäneste ja metskitsede rüüsteretkede eest, ent lisaks sellele võib puukooli juhataja nüüd kõiki omapäi arboreetumisse jalutama minejaid lohutada sellega, et eksimisvõimalust pole: lõpuks tuleb kusagilt ikka aed vastu.
Kuigi arboreetum on ka muidu silmale kena vaadata, on seal asjatundja juhendamisel mõistagi palju huvitavam viibida. Andro Otsus peab endast tunduvalt suuremateks asjatundjateks küll iluaiandusspetsialisti Ene Ilvest ja metsanduskooli dendroloogiaõpetajat Aino Mölderit, ent heaks teejuhiks osutub ta isegi. Vaevalt et me ise oskaksime tähelepanu pöörata Ginnala vahtra sügiseselt punakaks tõmbuvate lehtede iseäralikule kujule, Amuuri toominga vasktoru meenutavale tüvele, Korea nulu käbidele, mis erinevalt teiste okaspuude käbidest ei ripu mitte allapoole, vaid seisavad hoopis küünaldena püsti, Siberi kontpuule, millel pole punased mitte ainult lehed, vaid ka varred, korgi-kikkapuule, millel on omapärased “labadega” varred, ogalisele kuradipuule, punaste õitega äädikapuule ning paljudele muudele huvitavatele puudele-põõsastele, sealhulgas kuulsale või koguni kurikuulsale hõlmikpuule, mille Tallinnas kasvava liigikaaslase tõttu jäi omal ajal ehitamata uus Estonia teater.
“Botaanika- ja dendroloogiapraktikal käivad siin peale Luua Metsanduskooli õpilaste ka Eesti Põllumajandusülikooli metsanduse, aianduse ja maastikuarhitektuuri eriala tudengid. Siin õpitakse ilupuid ja -põõsaid tundma ning saadakse aimu sellest, kuidas hakkab üks või teine äsja mõnest Hollandi puukoolist toodud ilupuuistik välja nägema aastate pärast, täiskasvanuna,” seletas Andro Otsus meie ligemale tunnisel teekonnal Põhja-Ameerikast läbi Kesk-Aasia, Kaug-Ida ja Siberi Euroopasse. Või kes seda täpselt enam mäletab, mis järjekorras me neid ilmajagusid läbisime.
Arboreetumi “hõlma all” tegutseb endiselt ka puukool ? vaatamata sellele, et siiasamasse Luuale ja mõne kilomeetri kaugusele Palamusele on tekkinud nüüd, uute aegade saabudes mitu erapuukooli.
“Me ei võõrista üksteist kui konkurente, vaid saame omavahel hästi läbi,” kinnitas Andro Otsus, lisades, et mõni on öelnud puukooliderohke Luua kohta, et see on nagu Eestimaa Holland.
Rublaaja lõpus ja krooniaja alguses n-ö koomasse kukkunud ning nüüd taas tõusuteed sammuvad Eesti haljastus ja iluaiandus ongi praegu paljus orienteeritud Hollandi ja Saksamaa puukoolidest toodavale uuele ja põnevale. Luua Metsanduskooli puukooliski katsetatakse üht-teist uut, ent põhiliselt hoitakse siiski tasakaalukat, traditsioone austavat joont. Ning Andro Otsuse meelest on see õige tee.
“Need, kel Hollandist ja Saksamaalt toodud “imepuud” külmakahjustuste tõttu looja karja läinud, tulevad nüüd meilt “head ja äraproovitut” otsima. Peale selle on moodi läinud n-ö nostalgiastiil: inimesed tahavad rajada endale sellise aia, nagu oli nende lapsepõlvekodus või maal vanaema juures. Ka neid saame tihti just meie aidata,” ütles Andro.
Puukooli mitmekesist toodangut turustatakse kohapeal, aga ka Tartus aianduskaupluses. Tänavune viimane suurem müügiaktsioon on osalemine Suurel Paunvere Väljanäitusel.
Konn kuuseladvas
Alfred Ilvese tütar, praegune Jõgevamaa keskkonnateenistuse spetsialist Ene Ilves on Luua arboreetumiga olnud seotud lapsepõlvest saati. Lapsepõlvemälestused on paljus töised, sest oma lapsed olid ju esimesed, kes papa Ilvesele ette jäid, kui arboreetumis mõni ootamatu hädaabitöö tegemist tahtis. Naljakaid mälestusi on ka.
“Isa armastas kevadest sügiseni hommikuti paljajalu arboreetumis jalutamas käia, Kui ta ükskord selliselt ülevaatamisretkelt tuli, küsisin, et mis seal ka huvitavat oli, mispeale isa käega lõi ja ütles: “Ah, ei midagi. Ainult konn istus kuuseladvas.”
Esmapilgul tundus see naljana, ent tegelikult oli asi täitsa tõsi: pitseetumi laugeladvaliste kääbuskuuskede otsas käivad tõesti konnadki totserdamas,” meenutas Ene Ilves, kes nüüd sageli loodusturistidele arboreetumi väärtuslikku kollektsiooni tutvustab.
“Kuigi võrreldes 1980. aastatega, mil taksonite arv oli kõige suurem ja kõik puu- ja põõsavormid kõige kaunimas eas, pole arboreetumis praegu just parimad ajad, pakub see paik endiselt palju nii koolilapsele, harrastusaednikule kui ka lihtsalt uudishimulikule linnainimesele. Siin on eksemplare, mida vaadates müts kuklasse aetud peast maha kukub, ja eksemplare, mida uurides müts silmile vajub,” ütles Ene Ilves.
Kaunimate sügisvärvide ajad on Luua arboreetumis tänavu aga alles ees.
RIINA MÄGI
