Eesti on juba viisteist aastat olnud osa Euroopa Liidust, euroopaliku kultuuriruumi osa aga kordi kauem. Gustav Suitsu 1905. aastal kõlanud üleskutse “Olgem eestlased, aga saagem ka eurooplasteks”, on tõeks saanud. Meil on kõik põhjused pidada end täisväärtuslikuks osaks Euroopast ning Euroopa tuleviku kujundajaks.
Seda kummalisem on aeg-ajalt lugeda teatavast alaväärsuskompleksist kantud seisukohti, justkui oleks Euroopa Liit miskit, mis Eestile käske ja korraldusi jagab. Olles Eestit viimase kaheteist aasta jooksul erinevates Euroopa Liidu otsustuskogudes esindanud nii peaministri, sotsiaalministri kui ka Riigikogu Euroopa Liidu asjade komisjoni esimehena, saan kinnitada, et Eestil on kõik võimalused Euroopa Liidu asjades kaasa rääkida ning otsuseid kujundada.
Mul on küll juba üle viie aasta telefonimälus nii Jean Claude Junckeri kui ka Donald Tuski mobiilinumbrid ning oleme nende mõlemaga nende aastate jooksul väga palju suhelnud, kuid erinevalt näiteks EKRE esindajate hirmudest on nii Juncker kui ka Tusk alati pigem Eesti seisukohta küsinud, kui oma agendat peale surunud. Olen kindel, et sama kinnitaks ka praegune peaminister Ratas.
Väide korralduste jagamisest kuulub aga täieliku absurdivaldkonda. Samuti kuulub sinna äärmuslaste sageli levitatav väide nagu oleks liberaalide (või ka teiste erakondade) sooviks föderaalne Euroopa. Kuna mul oli au enam kui aasta vältel juhtida Euroopa liberaalide 2019. aasta programmi koostamist, saan une pealt kinnitada, et föderalismist ei ole selles sõnagi, küll aga sellest, kuidas Euroopa Liitu ühiselt jõukamaks ja turvalisemaks muuta.
Ajalugu on meid õpetanud, et ühe väikeriigi vabadus ja rahvuslik iseseisvus ei ole kunagi iseenesest mõistetavad. Seda eriti, kui väikeriik asub agressiivsusele kalduva suure naabri kõrval. Iseseisvuse taastamise järgselt sai Eesti välispoliitika kindlaks deviisiks “ei iial enam üksi” ning see on meid viinud nii Euroopa Liitu kui ka NATOsse. Mõlemad nimetatud on Eestile tugevaks julgeoleku garantiiks, Euroopa Liit lisaks veel ka väga oluliseks majanduskasvu allikaks.
On ikka vaks vahet, kas Eesti ettevõtjad saavad koduturuks pidada 1,3 miljoni elanikuga Eestit või enam kui 500 miljoni elanikuga Euroopa Liitu. Märkimisväärne osa Eesti ettevõtetest on ekspordile orienteeritud ning väga paljude inimeste töökoht ning sissetulek sõltub just nimelt Euroopa Liidu turust. Seetõttu on kõik katsed Euroopa Liidu ühtsust lagundada (rääkimata flirdist mõttega Euroopa Liidust lahkuda) mitte ainult rumalad, vaid ka ohtlikud. Nii Eesti julgeolekule kui ka majandusele.
Minu kogemus Euroopa taseme otsuste tegemisest on see, et “piikide murdmine” või “murrame läbi” meid kaugele ei vii. Vastupidi, kogu Euroopa Liidu otsustusmehhanism on üles ehitatud koostööle ning veenmisele, mitte kraaklemisele ja vastandumisele. Eesti seisukohad on seni alati mõjule pääsenud ning kui oskame targalt tegutseda, siis pääsevad ka tulevikus.
Igast Eesti valitsuseliikmest, igast Eestit esindavast Euroopa Parlamendi liikmest ja igast Eesti tippametnikust sõltub, kui hea partnerina meid võetakse ning kui hästi suudame oma seisukohad kuuldavaks teha.
Just praegu on see eriti aktuaalne, sest lähikuudel tõuseb teemaks järgmine, juba 2021. aastal algav Euroopa Liidu eelarveperiood ning sealhulgas ka Eestile osaks saavate eurotoetuste suurus ja sisu. Kui senistest Euroopa Liidu eelarvetest oleme suutnud investeerida nii teedesse kui ka tervisekeskustesse, nii keskkonnahoidu kui ka haridusse, siis millised on meie plaanid järgmise perioodiga? Jätkugu meil tarkust ja tugevust need otsused õigetele radadele suunata!
Taavi Rõivas, Eesti Reformierakond
