Regionaalpoliitika on kogu territooriumi arendamise poliitika, ilma selleta toimub areng kohati ja ebaühtlaselt. Leian, et Eesti peab arenema tasakaalustatult ja jätkusuutlikult ning tuleb peatada Eesti piirkondade arengulõhede süvenemine. Ehk teisisõnu: Eesti vajab oma regionaalpoliitikat.
Meie elanikkond vananeb ja paljudes piirkondades vaesub. Järjest rohkem suundub inimesi elama Tallinna ja teistesse keskustesse, milliseid on järele jäänud paradoksaalselt vähe – Tallinn, Tartu, Jõhvi, Pärnu. Me võime juba rääkida Jõgevast ja Põltsamaast kui Tartu tagamaast, osalt käiakse tööl Tallinnaski. Tallinna-kesksus on järjest suurenenud, kuid mis saab teistest piirkondadest? Euroopa Liiduga liitumise järel ei ole need protsessid peatunud vaatamata abirahade suurenemisele.
Eesti territoriaalses arendamises ei saa kahjuks rääkida süsteemsusest ja järjepidevusest. Strateegilised eesmärgid jäävad päevakajaliste otsuste varju. Poliitiline juhtimine on surutud tänase päeva arvestuste ja kõlavate valimislubaduste raamesse.
Euroopa Liidu regionaalpoliitika peaeesmärk on piirkondade ühtekuuluvuse suurendamine ja viimase laienemise tulemusena piirkondade kahekordseks kärisenud arengutaseme ühtlustamine. EL regionaalpoliitika sätestab riikide regionaalarengu kavandamise alused ja ühisvahendite kasutamise reeglid.
Euroopa Liidus on käimas tulised arutelud nii eelarve- kui ka regionaalpoliitika tuleviku üle. Liikmesriigid ja piirkonnad kaitsevad väga erinevaid huve. Netomaksjad soovivad rahakotiraudu koomale tõmmata. Uued liikmesriigid, kellel on enim problemaatilisi ja rahastamist vajavaid piirkondi, seisavad õiglasemate toetusmehhanismide eest. Regionaalarengu vahendite kärpimine seab ohtu Lissaboni strateegia kui EL mõjukaima arengukava elluviimise.
Oleme Balti, Poola ja Ungari kolleegidega ühendanud jõud, et takistada meie huve kitsendavaid muudatusi. Peamiseks küsimuseks on regionaalpoliitika rahastamiseks mõeldud vahendite Euroopa Komisjoni poolt pakutud piirmäärade mahu säilitamine.
Teine oluline küsimus on Regionaalarengu fondist käibemaksu abikõlbulikkuse jätkumine. Praeguste kavade kohaselt hakatakse regionaalarengufondist makstavatelt toetustelt maha arvama käibemaksu, mis eelkõige lööb valusalt meie omavalitsusi. 25-protsendilisele omafinantseeringu kohustusele võib seega lisanduda EL toetuse osas Eesti puhul 18% käibemaksu.
Vajalik on silmas pidada tasakaalu mitte ainult uute ja vanade liikmesriikide, vaid ka Euroopa eri piirkondade rahastamisel. Eesti väljakutseid on vajadust töötada välja Euroopa Liidu Läänemere strateegia, mida rahastataks sarnaselt Vahemere strateegiaga.
Vaja on teha koostööd Läänemere seisundi parandamiseks, arendada transpordiühendusi ja piiriülest koostööd ning piirkonna siseturu arendamist. Miks mitte hakata töötama uue Hansa koostööpiirkonna nimel. Siin ei saa üle ega ümber ka Venemaast, kes on Läänemere regioonis peamine murettekitav jõud ning ühtlasi koostöö- ja kaubanduspartner.
Euroopa Liidu rahastamisotsuste langetamine peab toimuma koostöös piirkondadega, Eesti puhul maakondadega. Euroopa Parlamendi regionaalarengukomisjonis on toodud mitmeid näiteid juhtumeist, kus mahajäänumatele kavandatud raha läheb arenenumatesse regioonidesse.
Eesti regionaalpoliitika on vaja seadusega ära tuua igapäeva poliitika tõmbetuultest. Eesti piirkondliku arengu toetamine peab hakkama toimuma pikaajalise kava alusel, põhiosas sõltumatult parajasti võimul oleva koalitsiooni eelistustest. Arenguruumi on regionaalarenguks ja maaeluarenguks eraldatavate toetuste kasutamise omavaheliseks kooskõlastamisel. See eeldab Euroopa abi kavandamise paremat koordineerimist Vabariigi Valitsuse tasandil.
Kõige olulisem on aga Eesti astumine nende riikide hulka, kes toetavad oma riigi terviklikku arengut rohkem kui Euroopa rahade saamiseks minimaalselt hädavajalik. Regionaalpoliitikas ei saa loota ainult Euroopa Liidu programmidele. Selle õnnestumine nõuab ühtlasi korralikku siseriiklikku rahastamist.
Eesti tervikliku arengu huvides võib riik lisada Euroopa regionaalarengu ja maaelu arengu rahadele mitte kohustuslikud paarkümmend protsenti, vaid näiteks teist sama palju. Regionaalarengu seadus koos arengukava ja riigipoolse vabatahtliku rahastamisega tähistaksid oma riigi regionaalpoliitika sündi. Ja vabadust Eestit arendada sõltumatult Euroopa Liidu abivahendite võimalikust kärpimisest.
TUNNE KELAM,
Euroopa Parlamendi
Regionaalarengukomisjoni liige
