Eurolaul tänu Priit Pajusaare vanaemale

Tulemuste teatavakstegemise järel seletasin asja enda jaoks ära – ju oli just sellele numbrile helistada soovijaid kõige enam. Kui helistamise aega oleks ka kolm korda rohkem olnud, võib praeguseid tulemusi vaadates eeldada, et Neiokõstele antud hääli oleks ikkagi kogunenud teistega võrreldes tunduvalt rohkem. Et tulevad mingid tüdrukud, hoopiski mitte Tallinnast, ja otsustavad mängleva kergusega asja ära, see ei pruugigi ju kõikidele asjaosalistele meele järele olla.

Palju pikki jalgu ja paksu meiki
Et tänavuse eurolaulukonkursi heaks oli eriti suuri pingutusi tehtud, seda oli tunda teleekraani vahenduselgi. Erilist tähelepanu oli püütud ilmselt osutada asja välisele küljele.

Kui möödunudaastane eurolaulik Vaiko Eplik koos Rufusega sissejuhatuseks üles astus, võisid ilmselt need, kellele tema pluusid-kampsunid eelmisel aastal peavalu põhjustasid, seekord kergendatult hingata – Eplik oli muudetud laitmatuks pintsaklipslaseks.

Efektsed riided, pikad jalad, siredad sääred ja tugevasti meigitud näod andsid tooni kogu kontserdile. 26-aastane “kõrges vanuses” Airi Ojamets kandis ainsana maani kleiti, meik oli aga lausa silmatorkav.

Türklannadeks riietatud eesti tüdrukutel, kelle nabasid ja nägusid aeg-ajalt ekraanile lasti, võis ilmselt lavataguses melus üsna ebamugav olla. Krampliku hoiakuga õhtujuht Karmel Eikner tütarlapselikus eredavärvilises kleidis igatahes samuti pingevaba õhkkonna loomist ei soodustanud.

Laule kuulis igaüks ise. Ikkagi kokku 153 eurolaulu konkursile esitatud kümme parimatest parimat. Võita aga sai vaid üks, seepärast pingutas igaüks, kuidas sai. Sellel, kes teisele, kes kümnendale kohale tuli, ei olnud enam mingit tähtsust.

Zürii näinuks eelkõige lugude laitmatut arran˛eeringut ja puhast laulmist, rahva enamik laulurõõmu ja tundeehtsust. Hea lapse Maarja-Liis Ilusa, kes nii heliloojana kui ka lauljana kõikidele nendele tingimustele vastas, hääletas rahvas neljandaks.

Kui viimaste aastate ETV lasteekraani lauluvõistlust silmas pidada, võiks paljudel praegustest poplauljatest olla igati põhjust närveerimiseks ? vägisi hingavad kuklasse. Igatahes väikeste lauljate eriliselt puhast laulmist, diktsiooni ja laulurõõmu jälgides on selline oht täiesti olemas.

Oma ja ehtne
Ehtsad, särasilmsed, meikimata, varbaotstest pealaeni muusikas ? nii võiks iseloomustada Neiokõsõ etteastet, mis oli näiliselt täiesti vaba ja pingutuseta. Nii mõjub ikka see, mis südamest ja hingest tuleb.

“Igatahes näevad eurooplased Eestimaad,” on tüdrukud ise oma laulu kohta öelnud. Kui nad vaid saavad iseendiks jääda. Kohe hakkavad ju tööle imid˛ikujundajad, et panna kõik laitmatusse “pakendisse”. See pole aga kindlasti enam see Eestimaa, mida tüdrukud võimelised näitama on.

Etnomuusika muutub maailmas järjest populaarsemaks ja siin pole oluline keel, vaid muud väljendusvahendid. Ennekõike siirus ja lihtsus.

Ühes hommikuses Terevisioonis lauluvõistlusele eelnenud nädalal kõneles üks laulu “Tii” muusika autoritest Priit Pajusaar sellest, et Võrumaa, kus ta lapsepõlves palju suvesid veetnud, on talle ikka oma ja armas. Seepärast pidas ta ainuõigeks otsida üles Aapo Ilves, kes viisile ka võrukeelsed sõnad kirjutaks.

Niisiis polegi ime, et laulus on tuntavalt päris-Eestimaad. Pole kahtlust, et selles on suur osa Priit Pajusaare lapsepõlvesuvedest. Kui liita siia veel tõelise võrukese tundeehtsad sõnad ja tüdrukute siiras laulurõõm, võib see kokku olla tõeliselt oma ja ehtne, mis ei ole millegagi võrreldav.

VAIKE KÄOSAAR