ETKI agronoom Malle Kingsepp on loovutanud verd 107 korda

Vabariigi Presidendi otsusega saab Eesti Punase Risti V klassi teenetemärgi Malle Kingsepp.


„Ma olin ikka väga üllatunud,“ ütleb Malle rõõmustava uudise kohta. 107 korda on ta verd andnud, aga palju see kokku teeb, ei oska ta öelda.

„Vene ajal võeti vahel ka ainult 200 ml, nüüd ikka 400 ml korraga.“

Kuidas tema doonorikarjäär algas, seda Malle enam väga hästi ei mäleta. „Vist keegi töökaaslastest kutsus kaasa. Siia tulin tööle 1976. aastal. See pidi ikkagi hiljem olema, ehk siis seitsmekümnendate lõpul,“ arutles Malle. „Mul ei ole seda kusagilt järele vaadata ka, arvet peab ilmselt verekeskus.“

Sündinud on Malle Rakveres 1957. aastal, elanud ja koolis käinud Haljalas. Kuremaale tuli ta tehnikumi, peale selle lõpetamist asus taimekasvatusinstituuti tööle ja töötab seal siiani.

Ametilt ja hariduselt on ta agronoom. „Suvel katsete rajamine ja põldude korrashoid, talvel tubased tööd, nagu seemneanalüüsid, igasugune muu selline värk,“ ütleb ta ise enda ameti kohta. Agronoomidel ETKI-s, nagu ka teaduritel, on igaühel oma ala. Malle töötab heintaimede osakonnas. Uusi sorte tuleb sealt aga harvemini kui mujalt, tehnoloogia on selline. Põnevad ümmargused mättad – lamba-aruhein – Jõgeva alevikus Aamisepa tänava ääres oli tema kätetöö.

Koostöö põnevate inimestega

„See on igati normaalne töökoht,“ ei oska ta oma tööelu kuidagi teistmoodi kirjeldada. „Mul on õnnestunud koos töötada mitmete põnevate inimestega. Ants Bender oli mu otsene ülemus kaua aega. Tema oli ka esimene, kes tuli mind teisipäeva hommikul õnnitlema,“ rääkis Malle Kingsepp. „Kui instituuti tööle tulin, oli minu esimeseks ülemuseks teadur Mart Jaagus, hiljem rohumaade teadlane Aleksander Adojaan. Mõnevõrra on võib-olla lihtsamaks läinud, nii mõnigi asi on ära mehhaniseeritud,“ võttis ta oma senise töö kokku.

Peamiselt on tema hoolitseda liblikõielised ‒ lutsern ja ristikud. Vähem tegemist oli kõrrelistega.

Malle Kingsepp elab Jõgeva alevikus. Nüüd juba üksi, sest 34. eluaastast on ta lesk ja pojad elavad mõlemad oma elu. Üks neist on tööl Soomes, teine töötab Jõgeval päästeametis ning elab kõrvalmajas. Aialappi Mallel praegu ei ole, küll aga kasvuhoone sugulase juures ja oma kartulimaa. Suvine töö on nagunii kogu aeg väljas ja värskes õhus, näppudega mullas. Suvi on päris kiire, sest suvepuhkused sisustab Malle maasikaid korjates. Päevad mööduvad enamasti väljas töötades.

„Võib-olla ongi see, mis terve hoiab,“ arvas ta ise.

Midagi erilist ta selleks küll ei tee, et tervis korras püsiks. Talvel käib kõndimas, vahel poja koeraga, suvi on enamasti nii kiire ja töö sedavõrd füüsiline, et pole nagu vajadust.

„Saan rattaga sõita ja käin jões ujumas, kui ilusad ilmad on. Jões on võibolla jahedam kui järves, aga ma olen harjunud,“ arvas ta ise. Malle ei ole ei mahe- ega taimetoitlane, kartulit kasvatab ise ja kasvuhoonest saab ka oma toidukraami. Mis vaja, ostab poest juurde, nagu suurem osa Eesti inimesi.

Vereandmine mõjub hästi

Vereandmine on tema jaoks on ikka pigem enesetunde asi. „Kui tervis lubab, siis miks mitte! Käin ikka niikaua kui tervis ja vanus lubavad,“ rääkis Malle ise.

Verd saab anda 65. eluaastani, seega kolm aastat veel, kui kõik klapib. Vere andmiseks peab olema nii terve, et ei tarvita ravimeid, analüüsid peavad korras olema. „Mul on tervis korras ja mingeid rohtusid seni ei tarvita. Enesetundele mõjub vereandmine ainult hästi, mul pole kunagi mingit ebameeldivat tunnet olnud. Kes kardab verd või torkamist, neile ei sobi. Praegu saab valida endale šokolaaditahvli, kruusi või meepurgi, vanasti anti toidutalonge ja vabu päevi,“ meenutab Malle.

„Neid praegu enam ei ole. Algul anti vabaks ka see päev, kui verd andma läksid ja vaba oli ka järgmine päev. Hiljem anti vabaks ainult see päev, kui verd andsid. Nüüd lubab tööandja ära olla ainult selle aja, kui verd andmas oled.“

Jõgeval käib doonoribuss kord kuus kultuurikeskuse juures. „Kui verd loovutama hakkasin, oli doonoreid rohkem. Vahel sai algul paar tundi järjekorras seista, enne kui said vere ära antud. Nüüd on nii: lähed sinna, täidad paberi, annad vere 40 minuti jooksul ära ja tehtud,“ peab Malle praegust protseduuri väga lihtsaks.

Mis siis varem inimesi varem meelitas? „Ei tea, kas vabad päevad äkki,“ pakub ta. „Praegu on palju ju niisuguseid erafirmasid, kust ei saa lihtsalt töö ajal ära minna. Siis ei olnud nii. Mul on veri A+, mis on küllaltki levinud veretüüp. Vaid 0 on võib-olla veel enam levinud.

Naised saavad anda verd kolme kuu tagant, mehed kahe. Meie peres on üks mu poegadest, kes töötab päästjana, samuti doonor. Ka teine poeg on kunagi varem verd andnud,“ tunnistas Malle „doonorigeeni“ olemasolu peres.

Lisaks kahele pojale on Mallel veel pojapoeg, kes saab varsti kümneseks, elab Kaareperes ja käib Palamusel koolis. Vanaema meelest kena ja tubli poiss, kellel ka koolis hästi läheb.

Kui avaldan arvamust, et istun vastamisi vist väga hea inimesega, hakkab Malle naerma. „Ega tea midagi, meil kõigil on oma head ja vead. Ei ole keegi läbinisti hea!“

Küsimusele, kas ta on kunagi mõelnud sellele, kes ta vere endale saab, vastas Malle: „See saab, kellel vaja. Ega mina ju ei tea. Ma ei mõtle selle peale ja pole kunagi mõelnud. Kui ma juba olen vere ära andnud, siis nii on,“ oli Malle väga otsustav.

Presidendi juurde minekuks ei ole Malle veel kleiti valmis vaadanud, see on alles nii uus asi. „Hea tunne on ikka, selliseid asju ei juhtu, noh, vist peaaegu ei juhtugi,“ mõtiskleb ta. „Praegu veel ei pabista, seda mis saab, kui kohale jõuan, näeb siis. Kaasa võtan vist ühe oma kaksikõdedest, sest poeg on kutsutud Jõgeva vallavanema vastuvõtule, mis on samal päeval,“ rääkis Malle oma kavadest. Tema kaks õde on viis aastat temast nooremad. Isa oli traktorist ja ema põllutööline. „Töökad maainimesed, ehitasid oma maja. Oma loomapidamine oli vähesel määral. Mingil ajal lehm, kunagi lambad ja siga. Nii oli siis kombeks ja tavaline.“

President Kersti Kaljulaid on korra on ETKI-s käinud. „Kolleegiga valmistasime tookord ette talle kohvilaua. Me küll kohtumisele ei jäänud, aga mulle tundub ta toreda inimesena,“ on agronoom Kingsepp juba ette kohtumise üle rõõmus.

ANDRA KIRNA

blog comments powered by Disqus