Et töö ei tapaks

Esmakordselt toimuvad üritused ka väljaspool Tallinna ? Tartus, Narvas ja Viljandis. Kõigis neis linnades peetakse kõnekoosolekuid linna kesksetel väljakutel. Tööõnnetustes hukkunuid mälestatakse leinaseisaku ja küünalde süütamisega. EAKL korraldab 28. aprilli tähistamise koostöös Tööinspektsiooniga, koosolekutel võtavad sõna mõlema organisatsiooni esindajad.

Tööõnnetuste tagajärjel kaotas Eestis mullu elu 24 inimest. Seda on küll 2-2,5 korda vähem kui kümmekond aastat tagasi, kuid alates 1995. aastast on tööõnnetustes hukkunud kokku 462 töötajat ? see on 10 bussitäit inimesi, kes oma vanuse ja tervise poolest oleksid võinud edasi elada.

Registreeritud tööõnnetuste koguarv oli eelmisel aastal 3300, seega on iga päev toimunud kümmekond tööõnnetust. Tegelik olukord on aga palju hullem, sest tööõnnetusi varjatakse. Kui vähegi võimalik, teeb tööandja kõik selleks, et tööõnnetus läheks kirja olmetraumana. 

Mingit kriitikat ei kannata ametlikud andmed kutsehaiguste kohta, mida 2005. aastal diagnoositi Eestis 97. Tunamullu läks kirja 132 kutsehaigust, 2000. aastal 355. Arenenud riikidega võrreldes oleks meil kutsehaigusi justkui 10-20 korda vähem. Vaid pelgalt numbreid uskudes võiks ju rõõmustada ? olukord on suurepärane ja järjest paraneb! Sama trendi jätku­des peaksid kut­se­haigused varsti Eestist täiesti kaduma nagu rõuged või muud eluohtlikud haigused!

Aga nagu terve mõistusega lugeja isegi mõistab, on ametlik statistika vaid petukaup. Tegeli­kult laastavad kutsehaigused endiselt inimeste tervist, lihtsalt kirja pannakse nad nö tavaliste haigestumistena, mis tähendab, et töövõimetuse hüvitist maksab haigekassa. Kutsehaiguse puhul peaks praegu kehtiva korra kohaselt kulud katma süüdlane, st tööandja. Ja kuna tööandja maksta ei taha, teeb ta kõik selleks, et mitte tunnistada end süüdi kutsehaiguse tekkes.    

Samas eelistavad ka töötajad oma tervisehädasid pigem varjata, selle asemel et pöörduda töötervishoiuarsti poole. Püüab ju tööandja esimesel võimalusel kutsehaigest vabaneda. Nii tõrjutakse tööl tervise kaotanud inimesed aktiivsest elust kõrvale, rääkimata märkimisväärsest sissetulekute vähenemisest. Puudub ju Eestis endiselt tööõnnetus- ja kutsehaiguskindlustus, mis tagaks õiglase hüvitise töövõime kaotuse eest.

Tänane kutsehaiguste diagnoosimise ja hüvitamise kord on pärit nõukogude ajast ja on põhimõtteliselt vale. Esiteks, kedagi ei huvita see, et töötajad ei kaotaks kutsehaiguste tõttu tervist ja töövõimet. Nii lähebki riigil kogu aur süüdlase otsimisele, samas kui ettevõtte püüab iga hinna eest tõestada, et tema kutsehaigust ei põhjustanud. Teiseks, riik ei rahasta kutsehai­gu­se diag­noo­simiseks vajalikke uuringuid, tervise kaotanud töötajal pole selleks raha, tööand­ja pole huvitatud, et tema töötajal leitaks kutsehaigus, rääkimata selleks vajalike uuringute ra­hastamisest. Nii jäävad kutsehaigused diagnoo­si­mata, inimese igapäevasest tööst tingitud vaevused loetakse ?tavaliste? haiguste hulka.

Ja mis kõige hullem ? hüvitise saamiseks peab kutsehaige läbima tõelise Kolgata tee mitme astme kohtutes. Kuna meie õigusemõistmise veskikivid jahvatavad aeglaselt, kulub tavaliselt aastaid, enne kui kohus lõpliku otsuseni jõuab. Süüdlase otsimise asemel vajame inimsõbra­likku hüvitamise süsteemi, mis püüab võimalikult täielikult taastada inimese töövõime, st tööõnnetuse või kutsehaiguse eelse olukorra.

Lisaks inimesele kannab kutsehaiguse või tööõnnetuse tõttu otsest kahju ka ettevõte, sest töö jääb tegemata ning kasum teenimata. Konkreetse ette­võt­te riskide hindamisest läh­tuv tööõn­ne­tus- ja kutsehaiguskindlustus tekitaks tööandjates elulise huvi parandada töö­kesk­konda ning aitaks ühtlasi vähendada nendest põhjustatud kahju. Sel­lest võidaks kogu ühiskond, riik sealhulgas. Kuigi Euroopa Liitu astumiseks valmistudes lubas Eesti  jõustada töö­õn­ne­tus- ja kutsehaigus­kindlus­tuse seaduse 2001.aastal, on see tänaseni vastu võtmata. Seetõttu pole töökeskkond paljudes ettevõtetes märkimisväärselt paranenud. Ja suure osa Eesti paljukiidetud majandusedust maksavad tööinimesed kinni oma tervisega.

Eesti vajab kohustuslikku tööõnnetus- ja kut­sehaiguskindlustust, mille kindlustusmakseid peab tasuma tööandja. Uus kindlustusliik aitaks saavutada mitmeid ühiskonna jaoks väär­tus­likke eesmärke ? vähendada tööõn­netuste negatiivseid taga­järgi, tagada kannatanutele taas­tusravi ja võimaldada vajalikku ümberõpet. Nii on võimalik tuua osaliselt töövõime kaotanud inimesed tagasi aktiiv­sesse töö- ja igapäevael­lu. Õiglase ja palgast sõltuva pensioni tagamine töövõime kaotuse korral vähendaks tunduvalt ohtu, et inimesed osutuvad sotsiaalselt tõrju­tuks. Ning kindlasti peab hüvitamine toimuma kiiresti ja kohtuuksi kulutamata.

Harri Taliga,
EAKL esimees

blog comments powered by Disqus