Et telefoni kadumisel ei jääks tuttavatest ilma

Inglismaal hiljuti läbi viidud küsitluses selgus, et mobiiltelefoni kadudes kaotavad inimesed tihti kontakti ka oma kallite inimestega.  Olulised numbrid jäävad vaid kadunud telefoni ja tagasi neid enam kuidagi ei saa.

68 protsenti vastanutest tunnistas, et ei kirjutanud mobiilis olnud numbreid mujale ja telefoni kadumisel jäädi ühtlasi ilma ka tuttavatest. 44 protsenti telefonist ilma jäänud inimestest olid kaotanud oma kontaktid sõpradega täielikult. Viiendik vastanutest unustas telefon bussi, 14 protsenti jättis selle aga baari. 12 protsenti telefonidest leidsid oma koha WC-potis ja 4 protsenti kadusid pesumasinasse. Neljandik vastanutest tunnistas, et mobiiltelefoni kaotamine oli hea põhjus kaotada kontakt inimestega, kellest nad ei hoolinud.


Mõned päevad pimesikk

Mina kaotasin eelmisel suvel oma mobla jõkke. Mitte Pedja või Põltsamaa, vaid hoopis Vändra jõkke,  kuid suurt vahet pole. Kätte ma teda igatahes enam ei saanud, sest vool viis telefoni kohe minema ning juba ammu hulbib see pisike tegelane kusagil maailmameres koos kõikide nende vähem või rohkem oluliste numbritega, mis sinna sim-kaardile sisse jäid.

Olin siis mõned päevad nagu pimesikk: uus telefon helises, aga ma ei teadnud, kes on helistaja. Tänaseks on suurem osa olulisi inimesi mu uuesti üles leidnud, kuid näiteks jõulu ajal ja aastavahetuse paiku oli mul väga piinlik olla peaaegu alati see, kes teiste tervitustele vastas. Esimesena ei saanud ma kellelegi sõnumit saata, kuid suurema osa numbreid sain justkui pühadekingiks tagasi.


Vahest siiski mitte täna…

Mul oli telefonis salvestatud aga ka selliseid numbreid, millest tunnen puudust tänaseni ja mida ei oska ka mitte kusagilt otsida. Mõnikord mõtlen, et need inimesed võivad minust täiesti valesti aru saada, arvates, et olen nad unustanud!

Loomult tagasihoidlikena ei hakka nad ka ise mulle enam helistama, arvates, et see oleks liigne pealetükkivus. On ka mõni niisugune number, mille kadumisest on mul väga kahju, ja üks, kellele ma  tahtsin korduvalt helistada, kuid iga kord, kui selle telefonist üles otsisin, lõin ikka kõhklema: vahest siiski mitte täna, helistan talle parem mõni teine kord. Seda teist korda aga ei tulnudki, sest enne oli mu telefonile määratud lõplikult ujuma minna.

Mul on ka paar niisugust tuttavat, kelle telefonid kaovad aeg-ajalt ning sageli helistavad nad siis mulle mõne aja pärast juba uue numbriga. Järelikult on minu number neil olnud kirjas ka kusagil mujal, mitte ainult telefonis.

Minu numbrit pole aga sugugi raske uuesti hankida — natuke nuputamist, ja mõne kanali ikka leiab.


Nauding on kohtuda silmast silma

Enam ei naera ma nende üle, kes ikka veel olulisi asju märkmikku üles kirjutavad. Ma ei usalda masinaid, sest masinal pole hinge ning masin võib inimest alati alt vedada. Muidugi ei usalda ma ka arvutit ega muid põrgumasinaid, sest ka nende peale ei saa kunagi loota. Ma pruugin neid, sest elan ajastul, mil inimkond on masinatest üle külvatud, kuid sisimas sooviksin olla neist sõltumatu.

Olen see, kes mõningaid masinaid ja ka elektrit küll  elamiseks vajab,  kuid mingit meelelahutust ega naudingut pole nad mulle kunagi pakkunud. Tõeline nauding on kuulata sümfooniat kontserdisaalis ja teha süüa vana puupliidiga, mis ei jäta toidule triikrauamaitset. Nauding on kohtuda sõpradega silmast silma, sest masina vahendusel toimunud kokkupuude on ikka pisut võlts.

Telefon on tarbeese ja kõlbab küll, et kohtumisi kokku leppida, kui rohkemat ei tasu temast tahta. Sama soovitan teilegi: helistage vaid selleks, et elutähtis kohtumine kokku leppida, seejärel aga unustage masin ja nautige inimeste lähedust!

JAANIKA KRESSA

blog comments powered by Disqus