Et pärast poleks piinlik ega häbi

Psühholoogia seletab, et inimese areng liigub kriisist kriisi ja iga kriisi põhjustab šokk, mis saab alguse väliste tingimuste muutusest. Enamasti tabatakse end äkki mingilt mõttelt, et kõik on kuidagi teistmoodi.


Alguspunkt on sündimine, kus meid sunnitakse välja emaüsast, soojast ja turvalisest ümbrusest, külma ja toiduvaesesse keskkonda. Hiljem mõjutavad meid paljud kasvuraskused, uute asjade õppimine, ka ümberõppimine ja väärtuste kujunemine.
Võtame ühe kriisinäitena puberteedi, kus vanema põlvkonna jutt tundub lihtsalt nõme ja mõttetu. Kuid aastate möödudes asume oma lastele samu „nõmedaid“ tõdesid edasi rääkima. Kuidas see lugu oligi: „Kui ma olin 15, siis oli isa jutt täiega mõttetu, kui aga 20 sain, oli hoopis teine asi. Isa on viie aastaga ikka väga arenenud …“
Loomulikult toimub areng kogu aeg. Sõltub meist endist, millal pidurit tõmbame ja seisma jääme. On ka neid, kes väsisid juba aastakümneid tagasi ega taha ikka hästi uskuda, et raha tuuakse automaati vastavalt vajadusele juurde ja poes on palju turvalisem maksta kaardiga. Seda mitte ainult tehnilistel, vaid ka tervise hoidmise põhjusel.
Ühiskond liigub suures plaanis kriisist kriisi ja iga kriisi tuleks kasutada selleks, et saada targemaks. Paljud on öelnud ka Vooremaa veergudel, et elasime aastakümneid justkui valesid eesmärke seades. On arvatud, et praegune kriis oleks kui jumala kättemaks inimkonnale.
Ka nii võib vaadata ja selline vaade pole kuidagi keelatud. Samas võib käsitada käesolevat kriisi kui jumala armastusakti, kus terve maailm püüab ühiselt ja üksteist toetades murda nähtamatut koroonaviiruse jõudu. Ka see vaade on lubatud.
Kuigi vahel räägib sellele mõttele vastu kasvõi meie lähiriikide käitumine, kus eelistakse ennekõike omamaist tööjõudu.
Kõik see ei saa olla põhjus, miks peaksime samamoodi käituma ukrainlastega, kes on meie põllumehele ja paljudele teistele ettevõtjatele hädavajalik tööjõud.
Seda enam, et paljudel neil on eriala, mille õppimiseks kulub mõnel juhul vähemalt kaks aastat kutseõpet. Või siis on tegemist tööga, mida meie inimesed, kes tahavad käia puhta põllekesega (loe: kübara või geelküüntega) enam teha ei taha.
Mingis mõttes näitab see kriis kätte, kes on kes ja millised väärtused on olulised. Loomulikult on igaühel vaieldamatult õigus olla tusane ja vihane. Paugutada uksi ja lubada kodunt jäädavalt lahkuda, kui seda või teist ei saa, nõudes tungivalt tegelikkuse muutmist. Ometi tundub selline käitumine pigem pubeka märatsemisena, kes mingil ajahetkel, kui kriis on läbi, saab aru, et käitus tobedalt.
Oleks tore, kui väljuksime ootamatult kaela sadanud kriisist pigem heade kui kurjadena. Jätkuvalt kehtib kõikides kultuurides ühtviisi eetika kuldreegel: ära tee teistele seda, mida sa ei taha, et sulle tehtaks.

INDREK SARAPUU, ajakirjanik

blog comments powered by Disqus