Eelmisel nädalal toimus Jõgeval Eesti-Soome ühisseminar “Laste ja noorte tugivõrgustik Soomes ja Eestis”.
Alaealiste komisjoni sattunud lapsed pole noored kurjategijad, vähemalt mitte seaduse silmis. Seaduse kohaselt vaadeldakse neid lapsi kui raskestikasvatatavaid. Nende kasvatamiseks oleks vaja rakenda vastavaid mõjutusvahendeid. Sellest peaks piisama, et nooruk hakkaks edaspidi käituma seaduskuulekalt. Enamasti on sobiliku mõjutusvahendi leidmine peaaegu võimatu, sest mõjutusvahendid, mida oleks vaja, on teenustena välja arendamata.
Haridussüsteem ei suuda lapsi aidata
Igale mõistlikule inimesele on selge, et lapse käitumisharjumuste muutmiseks ei piisa, kui suitsetamisega vahele jäänud noorukit kohustatakse käima pikapäevarühmas või tegema ÜKT tunde. On vaja vahendit, mis tegeleks just suitsetamise kui probleemiga ja mõjutaks noorukeid halbadest harjumustest loobuma.
Kohaseid mõjutusvahendeid täna aga pakkuda pole. Nii juhtubki, et suitsetajaid tuleb aina juurde ja lapsed ning lapsevanemad suhtuvad alaealiste asjade komisjoni kui kurba paratamatusse, mille toimimisviisi nad ei mõista.
Tihti loodetakse siis viimases hädas kooli peale.
Muidugi peab sageli paika ka see, et halvasti käituvatel lastel on probleeme ka õppimisega. Kas kool aga on valmis neid lapsi aitama? Mulle tundub, et tegelikult ei suuda seda ka kool või õigemini haridussüsteem. Arvan, et koole pole õige siinkohal kritiseerida, sest nii mõnigi õppeasutus alles otsib praegu aktiivselt oma nägu.
Õpitoe jaoks pole raha
Eestis ei ole praegu midagi ette võetud selleks, et koolid arendaksid välja korraliku teenuse koos õpiabisüsteemiga nende laste tarvis, kes õpivad halvasti. Muu hulgas kummitab sama probleem ka andekate laste puhul.
Praeguses olukorras on õpetamine püha toiming, lapse areng on aga midagi teisejärgulist. Tihti väidetakse aga, et koolid annavad ju järeleaitamistunde ja lapsed saavad käia pikapäevarühmas. Jah, kuid tegelikult on kool seisus, kus tal raha õpitoe andmiseks pole.
Siinkirjutaja püüab ka ise üht pikapäevarühma eest vedada. Need lapsed, kes pikapäevarühmas käivad, ei ole enamikus laisad, vaid üsna tuntavate õpiraskustega. Nad on võimelised omandama paljusid aineid ainult väga vähesel määral. Selleks, et nende hinded paraneksid, oleks neile vaja järelaitamistunde aineõpetajailt. Konsultatsioonideks aga raha ei ole.
Need õpetajad, kes konsultatsiooni annavad, teevad seda ainult puhtast fanatismist ja kohusetundest. Seniks, kuni raha lastega tegelemiseks ei ole, on olemas pikapäevarühm, kus õpetaja jagab lastega kõike seda, mida ta õppis oma õpetajalt mitukümmend aastat tagasi.
Lastekaitsekomisjon alustab varakult
Kui hakata uurima, millal said alguse ühe või teise lapse probleemid, selgub tihti, et juba lasteaiakasvatajad märkasid mõne lapsevanema ülemäärast alkoholilembust. Pere on siiamaani läbi häda ja tüli ikka kuidagi hakkama saanud, kuid nüüd on lained üle pea kokku löömas.
Laps ei käi koolis, ei ole öösiti kodus ja hulgub kampadega ringi, tarbib alkoholi ja võib-olla ka varastab. Kõik on nõutud: lapsele sobilikku kooli pole, vanematele nõustamissüsteemi pole, sobilikku huvitegevust pole.
Head näidet sellest, mida tuleks ette võtta, pole vaja kaugelt otsida. Jõgeva vallas on loodud lastekaitsekomisjon, mis hakkab probleemsete perede aitamiseks võimalusi otsima juba siis, kui laps on veel üsna tilluke.
Ei ole vaja oodata, kuni laps hakkab ametnikele peavalu põhjustama. Juba enne lapse kooliminekut võiks lapsevanemat õpetada, kuidas oma lapsega toime tulla, kuidas teda õppimisel toetada.
Kui koolieeliku lapsevanemale abi pakkuda, on loota, et lapsevanem tõesti ka toetusvõrgustikku usaldama hakkab. Lasteaia tasandil sekkumist peetakse lastega tehtavas töös prioriteediks Venemaal ning nagu selgus hiljutisel seminaril, ka Soomes.
Soome on välja arendamas väikelastega tegelevate asutuste võrgustikku. Selle aluseks on kaheliikmelised töögrupid igas asutuses, kes koostavad ülevaated lastega seotud probleemidest.
Võrgustikutöös on usaldus väga oluline, sellest oleneb, kas kõik, kes on lubadusi andnud, nende täitmise nimel ka pingutavad.
Lapse vastu tuleb huvi tunda
Soomes on välja arendatud süsteem, mille kohaselt kõik osapooled, kes on võtnud lapse aitamiseks kohustusi, esitavad enda ja teiste tegevust hindava põhjendatud arvamuse tagasi komisjonile. See võimaldab tõsiselt kaaluda, kas kõik osapooled nägid tegelikkuses oma osa sellisena, nagu see ülesannete jagamisel kujunes. Tagasiside võimaldab edaspidi paremaid otsuseid teha.
Laps vajaks komisjoniga palju tihedamat kontakti. Praegu satub ta sinna ainult siis, kui on mõne pahateoga hakkama saanud. Laps ja lapsevanem peaksid komisjoniga suhtlema ka pärast seda, kui otsus on välja kuulutaud. See annab lapsele märku, et huvi tema vastu ei tuntud mitte sellepärast, et ta on üks tüütu putukas, vaid tema pärast tuntakse muret.
Kokkuvõtteks ütleksin, et alaealiste komisjon on iseenesest hea asi. Raha jagamisega tegelevad inimesed aga peaksid mõtlema rohkem sellele, et noortel oleks võimalik saada haridus ja et ka vaba aja veetmiseks oleks mitmesuguseid võimalusi. Alaealiste komisjon peaks muutuma avatumaks ja tundma huvi lapse vastu ka siis, kui tal läheb hästi, ja mitte alles siis, kui kool juba lapse ära põlgab. Huvi tuleb ilmutada juba lasteaiaealiste vastu. Siis jääb ehk sageli halvim tulemata.
ILMAR PAJUMÄGI, Jõgeva Gümnaasiumi sotsiaalpedagoog
